Karplik murre

Allikas: Vikipeedia
Tüüpiline musta värvi ja karpliku murdega obsidiaan.

Karplik murre ehk karpjas murre on amorfsetele tahkistele ja puuduva või halva lõhenevusega mineraalidele omane viis mehaanilisel purunemisel jaguneda siledate kõverjooneliste ja läikivate pindadega fragmentideks. Karplikuks murdeks nimetatakse nii vastava murdepinna tekkimist kui ka murdepinda ennast.

Karpliku murdega on näiteks purunenud klaasi teravad servad. Karplikku murret võib näha ka tahke pigitüki purustamisel. Samasugune murdepind on omane ka mõnedele mineraalidele, mille kristallstruktuuris pole nõrku tasandeid, mida mööda eelistatult lõheneda. Selliste mineraalide tuntuim esindaja on kvarts.

Karplikuks nimetatakse vastavat murdepinda seetõttu, et sageli on ta kaarjas ehk võib meenutada kujult karbi ühe poolme jäljendit.

Mõned karplikku murret omavad materjalid olid eelajaloolisel ajal teravate lõikavate servade tõttu hinnatud tööriistade tegemise materjalina. Selliste materjalide hulka kuuluvad ränikivi ja obsidiaan ehk vulkaaniline klaas.

Kuna materjalidel, millel esineb karplik murre, puuduvad eelistatud lõhenemistasandid, siis saab murde järgi kindlaks teha, kui suured jõud on murde põhjustanud. Insenerid kasutavad selliseid materjale, et välja selgitada, kui suured ja mis suunalised jõud mõjusid mingile kehale selle purunemise ajal. See on võimalik sellepärast, et karplik murre tekib üksnes mehaanilise jõu mõjul, aga mitte näiteks suure külma käes.