Kaljuronimine

Allikas: Vikipeedia
Sportronimine Krimmi poolsaarel Nikita kanjonis. Näha on statsionaarsed julgestuspunktid, ronijal on seljas ronimisvöö, mille varustuseaasas ripuvad ekspress-karabiinid.

Kaljuronimine on liikumine kaljudel, kasutades selleks kas omaenda käte, jalgade ja tahte jõudu või kunstlikke abivahendeid. Harrastatakse seda nii ühe osana alpinismist kui ka iseseisva spordialana.

Alaliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaljuronimine jaguneb laias laastus kahte lehte: vabaronimine ja abironimine.

  • Vabaronimisel kasutab ronija edasiliikumiseks vaid kaljunukke, toetumata kunstlikele julgestuspunktidele.
  • Abironimisel toetub ronija raja läbimisel ka kunstlikele julgestuspunktidele. Harilikult kasutatakse abironimist juhul kui vabaronimine osutub tehniliselt ja füüsiliselt liialt raskeks või isegi võimatuks.

Mõlemat ronimise viisi võib harrastada ka sooloronimisena, st. ronides üksi. Üksi ronimine ei tähenda tingimata julgestuse puudumist. Ronijal on võimalik ennast ise julgestada, kuid pikematel radadel eeldab see mitmekordset üles-alla liikumist. Vajalik on ronimine, laskumine ning uuesti tõus tugiköiel. Julgestuseta ronimist oleks korrektne nimetada selleks, mis ta on ehk julgestuseta ronimiseks. Tihti kasutatakse mõistet sooloronimine, mis pole tegelikult täpne.

Vabaronimine jaguneb omakorda mitmeks erinevaks liigiks:

  • Bouldering on ronimine rändrahnudel või muudel madalamatel formatsioonidel kõrgusel kuni 6 meetrit. Sellest kõrgemaid radu nimetatakse highballideks ja nad jäävad oma olemuselt juba sooloronimise piirile. Tehniliselt on boulderingi rajad ja probleemid raskemad kui muudel vabaronimise liikidel kuna lühikesed rajad võimaldavad maksimaalselt keskenduda ronimisele endale. Julgestamiseks kasutatakse harilikult spetsiaalseid matte ja gümnastilist julgestust ehk spottimist.
  • Sportronimine on köisjulgestusega ronimine kus kasutatakse kaljusse paigaldatud statsionaarseid julgestuspunkte ja -ankruid. Kindlad julgestuspunktid minimeerivad ka vajamineva varustuse ja sellega mässamise. Köis klikitakse julgestuspunkti kahe karabiini ja neid ühendava lühikese lindi abil. Sportronimises on tavaline raja harjutamine ja vahepealne köies puhkamine. Kasutatakse ka raja õppimist ülaltjulgestuse abil. Ronitakse nii ühe köiepikkuse piiresse jäävaid (50-60m) kui ka mitmest lõigust koosnevaid radu. Viimaste puhul toimub julgestamine seinal julgestusankrute abil.
  • Traditsiooniline vabaronimine on köisjulgestusega ronimine kus julgestuspunktidena kasutatakse kõikvõimalikke spetsiaalseid vahendeid (klemmid, frendid, kaljunaelad jms.) Juhtronija paigaldab julgestusvahendid ja klikib nendesse köie sarnaselt sportronimisega. Julgestusankrud on kas statsionaarsed või luuakse need julgestusvahendite abil. Kuna rohkem tuleb tegelda julgestuse organiseerimisega ei ulatu traditsioonilisel viisil läbitud radade tehniline raskusaste sportronimise tasemele. Valdav osa traditsioonilisest vabaronimisest on erineva laiusega pragude ronimine kuna need võimaldavad julgestusvahendite paremat paigaldamist.
  • Tehisseintel ronimine on võimalus ronida loodusliku kalju puudumise korral. Vineerist, plastikust või muust sobilikust materjalist pinnale kinnitatakse poltidega erineva suurusega ronimisnukid mida ümber paigutades võib muuta radade raskusastet. Enamasti kasutatakse tehisseinu treeningu eesmärgil ja võistluste pidamiseks. Ronitakse alt-/ülaltjulgestusega või boulderingi stiilis.
  • Köieta vaba soolo on julgestusvahenditeta ronimine kõrgustel kus lahtikukkumine on juba eluohtlik. Ronija peab täielikult usaldama iseennast ja oma oskusi.

Erinevad stiilid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stiili all võib mõista nii raja läbimise meetodit kui ka kalju iseärasustest tingitud ronimise viisi.

Raja läbimise viisid

  • On-sight - ronija läbib raja vabaronimisega esimesel katsel ilma eelneva informatsioonita raja kohta. Kasutada võib vaid raja visuaalset vaatlust maapinnalt, sealjuures ei ole lubatud jälgida teisi ronijaid rada ronimas. Raskusronimise võistlused toimuvad enamasti on-sight stiilis.
  • Flash - sama mis on-sight kuid lubatud on jälgida rajal teisi ronijaid ja koguda muud informatsiooni. Rada tuleb siiski läbida esimesel katsel.
  • Redpoint - rada läbitakse puhtalt vabaronimisega peale selle eelnevat harjutamist.

Kalju iseärasustest tingitud stiil

  • Seinaronimine (ingl. face climbing) - ronimisel kasutatakse erineva suurusega ronimisnukke ja taskuid.
  • Praoronimine (ingl. crack climbing) - erineva laiusega pragudesse kiilutakse oma kehaosi alates sõrmeotstest ja lõpetades terve kehaga prakku ronimisega. Pragusid mis võimaldavad sinna tervenisti sisse minna nimetatakse kaminateks. Praoronimine nõuab spetsiifiliste kiilumistehnikate (ingl. jamming) valdamist erineva laiusega pragude ronimiseks.

Varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka eraldi artiklit ronimisvarustuse kohta.

Kaljuronimises kasutatava varustuse hulk sõltub suuresti ronimise liigist. Boulderingi puhul piisab vaid spetsiaalsetest ronimissussidest ja julgestusmatist, abironimise puhul aga on kahese seongu varustuse nimekiri sadades ühikutes ja maksumus läheneb hoogsalt sajale tuhandele kroonile.

Üldiselt jaguneb varustus järgnevalt:

  • Isiklik varustus - ronimissussid (spetsiaalsed kummitallaga jalatsid mis võimaldavad pisimate kalju ebatasasuste kasutamist), magnakott (näppude kuivatamiseks mõeldud pulbri hoidmiseks), ronimisvöö (istevöö mille külge seotakse julgestusköis ja kinnitatakse varustust)
  • Köied ja lindid - kasutatakse peamiselt julgestamiseks. Köied jagunevad staatilisteks ja dünaamilisteks (venivad kuni 37% et summutada kukkumise lööki), põhiköis on enamasti 9-11,5 mm jäme ja 50-70 meetrit pikk.
  • Julgestus- ja laskumisvahendid - kasutavad köie hõõrdumist vahendis selle liikumise blokeerimiseks või kontrollimiseks. Enamlevinud on laskumiskaheksa, ATC/shell, Gri-Gri ja nende variatsioonid. Enamus neist (va. Gri-Gri tüüpi) võimaldavad kahe köie kasutamist. Vahend kinnitatakse ronimisvöö külge lukustatava karabiini abil.
  • Karabiinid - metallisulamist erineva (üldjoontes ovaalse) kujuga ühenduslülid. Kasutatakse julgestuse organiseerimise kõigis etappides. Väga vajalikud ja universaalsed jubinad ilma milleta kindlasti läbi ei saa. Eristatakse lukustatavaid (keeratava muhviga) ja vabakäiguga karabiine.
  • Julgestusvahendid - väga mitmekesine varustuse rühm. Kasutatakse kunstlike julgestuspunktide loomiseks. Jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks julgestusvahenditeks.
    • Passiivsed - ei sisalda mehaaniliselt liikuvaid osi ja on seepärast lihtsa ehitusega. Siia kuuluvad erinevat tüüpi klemmid ja kaljunaelad.
    • Aktiivsed - enamasti mingit vedrumehhanismi sisaldavad julgestusvahendid mis kiilutakse kaljuprakku. Näiteks frendid, Bigbro'd.
  • Muu varustus - kõiksugu erivarustus mida veel kaljuronimises vaja võib minna. Kaljuhaamrid, redelid, rippuvad telgid, haaratsid, haulamiskotid ja muu säärane.

Raskuskategooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaljuronimise raskuskategooriad

Kaljuronimise raskuskategooriad on mõeldud raja raskuse edasiandmiseks mingi konkreetse süsteemi kaudu. See muudab rajad ja marsruudid omavahel võrreldavaks ja annab võimaluse otsustada raja jõukohasuse üle. Valdav osa vabaronimise süsteeme põhineb vaid raja tehnilise raskuse hindamisel ehk sellel, kui rasked on raja läbimiseks tehtavad liigutused ja kui palju energiat raja läbimine nõuab. Osad skaalad, näiteks Suurbritannias kasutusel olev, annavad infot ka raja ohtlikkuse ja julgestusvõimaluste kohta. Paljudes riikides kus vähegi kaljusid leidub on loodud oma kohalikud süsteemid.

Maailmas enamlevinud skaalad on:

  • Bouldering
    • Fontainebleau skaala - kasutusel peamiselt Euroopas. Koosneb numbrist (1-9), suurtähe lisandist (A/B/C). Poolkategooria puhul lisatakse "+" märk, näiteks 7C+
    • V-skaala - kasutatakse Ameerikas, loodud 90-ndate alguses Hueco Tanks'i piirkonna tarbeks. Hetkel katavad vahemikku V0 kuni V16
  • Vabaronimine
    • Prantsuse skaala - maailmas hetkel levinuim. Põhimõte sama mis Font skaalal, vahe on väiketähe kasutamises. Näiteks 7c+
    • Ameerika skaala ehk YDS - kasutatakse valdavalt Põhja-Ameerikas. Tähistus koosneb üldkategooriast (1-5) ja täpsustavast numbri- ning tähelisandist (a/b/c/d). Näiteks 5.11c kus 5 on üldkategooria ja 11 ning c täpsustavad alajaotused. Traditsioonilisel ronimisel kasutatakse tähe asemel märke "+" ja "-", märkimaks kategooria kohta raskeid ja kergeid radu. Näiteks 5.11-/5.11/5.11+
    • Briti saartel kasutatav - koosneb üldosast ja tehnilist raskust märkivast osast. Esimene võtab kokku nii raja tehnilise raskuse kui ohtlikkuse (julgestusvõimalused), teine näitab raskeima liigutuse tehnilist keerukust. Näiteks HVS (Hard Very Severe) 4b.
  • Abironimine - abironimise skaala näeb kogu maailmas põhimõtteliselt sarnane välja, koosnedes tähest A (aid) ja numbrist 1-5. Puhta abironimise korral (ei kasutata haamrit ja naelu) asendub A tähega C (clean). Näiteks A2 või C1. Kategooriate tõlgendamine sõltub suuresti piirkonnast. Venemaa A3 ei ole Ameerikas tingimata A3 vaid võib olla ka A1.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Long, J., Luebben, C. 1997. Advanced Rock Climbing
  • Long, J., Gaines, B. 2006. Climbing Anchors
  • Ogden, J. 2005. Big Wall Climbing: Elite Technique
  • Cox, S. M., Fulsaas, C. 2003. Mountaineering: The Freedom Of The Hills 7th ed.