Kahekiiruseline Euroopa

Allikas: Vikipeedia

Kahekiiruseline Euroopa (inglise keeles multi-speed Europe) on eelkõige mõiste seoses Euroopa Liiduga. See tähendab, et organisatsiooni sees on olemas kaks erinevat integratsiooni tasandit. Ühes on liikmesriigid rohkem lõimunud poliitikatega ning siis on ülejäänud, kelle integreerumisprotsess on aeglasem. Nad on maha jäetud, sest ei ole valmis või pole suutlikud piisavalt kiiresti võtma vastu liidu üldiseid ja edumeelsemaid seisukohti.[1] Kuulub paindlikkuse kontseptsiooni alla. Paindlikkus Euroopa Liidus tähistab kokkuleppeid, mis ei kehti kõigile liikmesriikidele või siis on erineva mõjuulatusega. Mõiste tuleneb ideest, et osad ei suuda piisavalt kiiresti integreeruda ning teised jällegi ei jaksa järgi oodata aeglasemaid ning soovivad pigem edasi liikuda. Peamised tihedama lõimumise toetajad on Saksamaa ja Itaalia.[2] Teise gruppi jääks pigem riigid, kes väga ei poolda ühtse Euroopa ideed, nagu Suurbritannia ja Taani. Mõlemad riigid on väljendanud oma seisukohti, soovides välja jääda majandus- ja rahaliidu kolmandast etapist (opt-out).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992. aastal oli pingsam arutelu kahekiiruselisest Euroopast eelkõige majandusvaldkonnas. Suurbritannia isoleerus rahanduspoliitikas, jäädes välja ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikide suundumusest.[3] 1997. aastal üritati esmakordselt ka seadusloomesse kahekiiruselise Euroopa kontseptsiooni tuua. Nimelt kirjutati Amsterdami lepingusse sisse põhimõtteid, mille alusel võivad osa riikidest liidu siseselt omavahelist koostööd edendada ning erineda teistest.

Euroopa Liidu dokumentides[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmakordselt on sisse toodud 1997. aasta Amsterdami lepingus. Seal on mainitud „Liikmesriigid, kes soovivad omavahel tihedamat integratsiooni, võivad seda teha“[4], mis põhimõtteliselt loob aluse osade liikmesriikide soovile kiiremale ja süvenenumale lõimumisele.

2004. aasta Eurobaromeetri uuringus (ei ole Euroopa Liidu ametlik dokument, kuid esindab liikmesriikide seisukohti, mis lähevad arvesse seadusandlust koostades) selgus, et enamik liikmesriikide kodanikest soosivad kahekiiruselist Euroopat. Igas riigis olid selle poolt vähemalt pooled kodanikud ning suurema populaarsusega oli ettepanek just pigem skeptilistes riikides (Taani, Suurbritannia).[5]

Uus debatt[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta sügisel algatas Prantsusmaa president uue debati teemal kahekiiruseline Euroopa. Nicolas Sarkozy avaldas toetust ideele luua võimalus põhilistele euro-liikmesriikidele kiiremaks integratsiooniprotsessiks.[6] Avaldus seostus ideega, et Euroopa Liit üha suureneb ning kõik ei saa areneda samas tempos riiklike erisuste tõttu. Kõrvalejääjate ühinemise motivatsiooniks peaks eelkõige olema soov koopereeruda, et ka nende soovidega arvestataks. Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barosso vastuseks antud küsimusele oli, et lõhestunud liit ei oleks töökõlbulik.[7] Ta oli vastuhääleks Sarkozyle. Saksamaa ja Prantsusmaa on poliitiliselt pigem olnud eri arvamustel, kujutades kahte suurt vastanduvat jõudu. Angela Merkel, Saksamaa liidukantsler, ei ole veel sõna võtnud kahekiiruselise Euroopa kohta.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. www.euro-know.org/europages/dictionary/v.html#Variablegeometry
  2. Eekelen, William ; Kurpas, Steven. „The Evolution of Flexible Integration in European Defence Policy: Is permanent structured cooperation a leap forward for the Common Security and Defence Policy?“.
  3. Brian Towers „Two Speed Ahead: social Europe and the UK after Maastricht“. p. 83
  4. „Treaty of Amsterdam Amending the Treaty on European Union, the Treaties Establishing the European Communities and Related Acts“ artikkel K12
  5. Eurobarometer „The Future European Constitution“ (Wave 2) p.36
  6. Pop, Valentina „Sarkozy pushes for two-speed Europe“
  7. Morris, Chris „EU's inner 'politburo' flexes its muscles“

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • [1] Variable geometry
  • [2] Sarkozy pushes for 'two speed' Europe, EUobserver.com
  • [3] EU's inner 'politburo' flexes its muscles, BBC