Johannes Heinrich Felicius
|
See artikkel räägib 1787 sündinud vaimulikust; tema isa kohta vaata artiklit Johannes Heinrich Felicius vanem |
Johannes Heinrich Felicius (18. märts / 29. märts 1787 Tallinn – 22. oktoober / 3. november 1850 Tallinn) oli Eesti vaimulik.
Felicius õppis Tallinna toomkoolis. Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1805–1809. Ordineeriti 22. jaanuaril / 3. veebruaril 1811 õpetajaks.
Oli aastatel 1811–1819 Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1819–1845 sama koguduse õpetaja. Lahkus 1. veebruaril / 13. veebruaril 1845 haiguse tõttu ametist, vaevles aastaid valude käes.
Ta kirjutas tolleaegsetes ajakirjandusväljaannetes Ostsee-Provinzen Blatt ja Inland huvitavatel ja kasulikel teemadel, nagu rookatused, kuidas tarvitada külmunud kartuleid jms. Ta pidas huvitavat kirikukroonikat. Tema koostatud Balti aadli vapiraamatud sisaldasid kujundatuna umbes 2400 vapijoonist (suurem osa köiteid on säilinud Eesti Ajaloomuuseumis)[1].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Johannes Heinrich Felicius oli Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetaja, õemees Benedict Witte oliAmbla Maarja koguduse õpetaja, vanaisa Johann Heinrich Jürgens oli Pöide Maarja koguduse õpetaja.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Liivi Aarma Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525-1885 Tallinn 2007