Joanna North

Joanna North on Briti filosoof, kes on kirjutanud andestusest.

Ta on õppinud Londoni Ülikoolis Birkbeck College'is ja õpetanud Londoni Ülikoolis.

Looming

Väär tegu ja andestus

North väidab, et andestuse väärtus seisneb selles, et see eeldab pahategija vastutuse tunnistamist, ning et andestaja püüab tavaliselt teadlikult parandada oma suhet pahategijaga.

Andestust on sageli peetud moraalselt heaks ning heatahtlikku ja armulikku iseloomu näitavaks. Tänapäeva moraalifilosoofid väljaspool religioosset konteksti on suuresti ignoreerinud andestuse kui moraalse reaktsiooni loomust (erandite seas on Aurel Kolnai ja R. S. Downie). Seda on peetud eriti raskesti defineeritavaks ning mõned on pidanud seda paradoksaalseks või isegi võimatuks.

Enamik suuri moraalifilosoofe on tunnistanud karistuse iseväärtust reaktsioonina väärale teole. Immanuel Kant asetas karistuse moraaliseaduse raamistikku, väites, et karistuse soov tuleb tajumusest, et pahategija on minu õigusi rikkunud, ja need õigused kuuluvad Kanti järgi mulle minu mõistusliku loomuse tõttu. Järelikult tuleks rikkujat karistada selle eest, et ta on tahtlikult ignoreerinud mind kui omaette eesmärki. Georg Wilhelm Friedrich Hegeli järgi on kurjategija vabalt valinud vägivalla ja valu oma teo maksiimiks ning seetõttu on tal "õigus", et teda karistataks. Karistusega osutatakse pahategijale austust. Ei Kant ega Hegel ei esita sidusat arusaama andestusest. Mõlema järgi pühitakse andestuse puhul kuritegu ära ning tehtu tühistatakse, ja Kant lisab, et andestuse puhul loobutakse karistuseks. Sellepärast on Kanti ja Hegeli järgi andestus ja karistus omavahel vastuolus, sest andestuse puhul loobutakse õigluse nõuetest ja võib-olla isegi lepitakse kuriteoga. Kant peab andestust lausa võimatuks: tehtut ei saa isegi mitte Jumal olematuks teha. Jumal on jumalik kohtunik, kelle seadusest on pahategija teadlikult ja tahtlikult üle astunud. Moraaliseadus ning seetõttu ka karistused on paratamatud ja igavesed nagu Jumala loomus ise. Jumalat kui kohtunikku ei saa liigutada meie andestuspalved: me ei saa Jumala loomust sel moel mõjutada ega muuta tema meelt. Kanti järgi pole lootust Jumala armule, me saame, mida väärime, ükskõik, kas me palvetame. Loota saab ainult püüdele oma patte heastada ja tulevikus õigesti toimida. Kant arvab nähtavasti, et südame muutuse teel võib inimene saada uueks inimeseks. Karistatakse vana inimest, mitte uut. See lahendus tekitab palju isikusamasuse probleeme ja teeb andestuse üleliigseks. Paistab, et kui ma saan uueks inimeseks, siis ma palun andestust vanale inimesele, keda enam ei ole. Siis aga pole andekspalumisel mõtet ja andestuse saab suunata ainult metafüüsilisele varjule.

Et andestus oleks sidus, tuleb sellisest kahetsusekontseptsioonist loobuda. See, kes täiel määral kahetseb, tunnistab, et ta ise sooritas kuriteo ning tema vastutus püsib koos tema endaga. Andeks paludes tahab ta, et andestataks talle endale, ja andestaja peab tema samasust tunnistama. Uueks inimeseks saamist tuleb mõista kõigest metafoorina, mis räägib muutumisest halvast heaks.

Kantil on pisut teistsugune raskus. Tema järgi on andestus võimatu sellepärast, et ta peab andestust pattude ärapühkimiseks sõna otseses mõttes, kuriteo ja karistuse pöördumatu protsessi ümberpööramiseks. North ütleb, et andestus ei tee tegu olenmatuks, vaid vastupidi, andestus on võimalik ainult juhul, kui teo fakti tunnistatakse. Andestus ei tühista mitte kuritegu, vaid selle moonutavat mõju andestaja suhetele pahategija ja võib-olla teistega. Kui see on õige, siis saab isegi Jumal andeks anda. Ta saab võtta pahategija tagasi oma kõikehõlmavasse armastusse ning parandada kahju, mille pahategija oma suhtele Jumalaga tegi. Sellegipoolest võib Jumal teda ka karistada. See ongi enamiku kristlaste arusaam: Jumal tõstab meid üles olukorrast, millesse me patu tõttu oleme langenud, ja võtab meid tagasi oma armastusse nagu tähendamissõnas kadunud pojast. Poeg tuleb tagasi alandlikkuses, teadvustades oma vääritust. Isa armastus ja kaastunne toovad poja tagasi algsesse väärikuse seisundisse. Andestus tõi ta surmast ehk patust tagasi elusse ehk headusse. Kadunud poeg on leitud, st tagasi toodud tema õiguspärasele kohale, lunastatud tema enda kahetsusega ja isa armastusega. Poega küll ei karistata pärast tagasitulekut, kuid varasem kannatus ja vaesus olid ise karistuseks. Karistus võib olla ka niisugune või teistsugune, hauatagune, aga kummalgi juhul ei välista karistus hilisemat andestust. Jumala andestusega on küll ka teisi raskusi (Anne C. Minas, "God and Forgiveness"), aga Kanti probleemi saab lahendada, loobudes arusaamast, et andestuse puhul pühitakse patud ära ning loobutakse karistusest.

Inimeste maailmas võidakse andestuse korral karistusest loobuda, kuid see ei konstitueeri andestust. Iga juhtumi puhul tuleb otsida, mis põhjendiga jäetakse pahategija karistamata. Põhjendeid võib olla palju, ja kõigil pole seda moraalset tähendust, mis on andestusel. Teole võidakse näiteks läbi sõrnede vaadata, tahtmata selle olemasolule mõelda. Põhjendiks võib olla ka soov mitte paista sallimatuna või moraalse tüütusena või soov sobituda teistega, kes ei pea seda tegu vääraks. Kuid pimedus vääruse suhtes, ja eriti tahtlik pimedus, ei ole andestus; võidakse isegi öelda, et see näitab moraalset nõrkust või muud iseloomu puudust. Andestusest saadakse valesti aru ka siis, kui arvatakse, et selle puhul tegu vabandatakse. Tavakeel julgustab seda väärarusaama mingil määral. Näiteks võidakse öelda: "sa pead talle andeks andma, ta on väga noor" või "anna talle andeks, ta ei tea, mida ta teeb." Ent kuigi neil juhtudel tehtavad katsed viha ja vaenulikke tundeid ületada on paljuski sarnased tõelise andestusega, ei usu North, et sellistel juhtudel saab rääkida püüdmisest andestada. Esimesel juhul peetakse silmas, pahtegija noorus või kogenematus on süüd kergendav asjaolu, mille tõttu ta pole teo eest täiel määral vastutav. Me peaksime tegu vabandama, nähes seda vähem väärana või vähem laiduväärsena, kui alguses paistis, ning oma tunnetest üle saama, sest need pole olukorras kohased. Teisel juhul võetakse vabandusena teadmatust, võib-olla pidades silmas, et ta poleks tegu teinud, kui ta oleks teadnud. Puuduvat teadlikkust teistest inimestest ja võib-olla isegi moraalitunde üuudumist võetakse asjadena, mis tõstavad ta tasu ja karistuse, kiituse ja laituse vallast välja. Leitakse, et teadmatus vähendab tema vastutust. Ka sel juhul peetakse viha ja vaenulikkust kohatuteks tunneteks. Kui aga andestatakse, siis ei ületata vimma mitte eitades oma õigust vimmale, vaid püüdes vaadata tegijale kaastunde, heatahtlikkuse ja armastusega, tunnistades, et ta on tahtlikult loobunud õigusest nendele. Inimese halba käitumist saab mitut moodi õigustada, kuid need õigustused lükkavad teda moraaliväljalt eemale ning moraalijutt, mis räägib vastutusest, väärimisest ja laitusest, asendatakse jutuga, mis räägib mõjudest, kergendavatest asjaoludest ning jõududele ja tungidele allumisest. Siis me ei pea enam inimest oma teo eest vastutavaks, ja siis ei ole kohane enam mitte karistus, vaid ravi või heidutamine. Kui tegu ei olnud ebaõiglase teoga, vaid sündmusega, mille üle inimesel kontrolli ei olnud, siis pole mõtet õiglusest rääkida. Ent kui karistus on kohatu, siis on kohatu ka andestus: kui väära tegu pole tehtud, siis ei saa andestada, sest pole suhte rikkumist, mida tervendada, ja kahetsus pole vajalik ega võimalik. Andestus nõuab, et teo väärust ei ignoreetitaks.

Väär tegu toob tavaliselt kaasa pahategija kaugenemise sellest, kellele ta kahju tegi. Kaotatakse õigus ohvri sümpaatiale, kiindumusele ja usaldusele ning elatakse läbi isiklike suhete kokkuvarisemine või moondumine. Moonduda võivad ka suhted kolmandate isikutega. Näiteks kui isa ei andesta halvasti käituvake pojale, võivad tema tunded mõjutada ka suhteid teiste perekonnaliikmetega. Võib-olla suhete kokkuvarisemist elab algul läbi ainult ohver, kuid ka pahategija võib peaaegu kohe tunda samasugust ängi. Andestusega ravitakse suhtele tekitatud kahju või see on vähemalt esimene samm teel täielikule leppimisele. Kahetsus, teo tunnistamine ja valmisolek seda hüvitada ei ole andestuse olemuslikud eeltingimused, küll aga hõlbustavad seda. Ka karistus ei ole olemuslik, kuid sel võib olla oma osa pahategija teekonnas kahetsuse poole ja see võib leevendada ohvri pahameelt ja vaenulikkust.

Enamasti tuleb arvestada kahte aspekti. Esimene on sisemine südame muutus, mis viib loomulikul kombel teatud žestide või tegudeni pahategija suunas, mis väljendavad ohvri soovi suhted heaks teha. Teine aspekt on nende žestide mõju pahategijale ja suhetele. Tavaliselt puututakse ikkagi veel kokku, kuigi kokkupuude on pingeline. Andestuse pakkumine ja vastuvõtmine võimaldavad harmoonilise suhtluse taastada. Teistel juhtudel pole tegija enam kohal ja andestust ei saa vastu võtta. Andestada saab äraolijatele ja surnutele. Siis ei pruugi südame muutus, mis on andestuse olemus, viia välistele žestidele ega väljastpoolt näha olla, kuid ka neil juhtudel on implitsiitne seos andestuse ja välise teo vahel, sest kui ma pärast andestust tegijaga kohtuksin, käituksin ma teistmoodi. Alati pole lihtne ära tunda siirast kahetsust, ka mitte andestust. Kuigi need tavaliselt väliselt avalduvad, see ei konstitueeri neid. Kahetsuse siiruse ja aususe üle otsustamisel võidakse võtta arvesse varasemat käitumist ja iseloomu või hinnata andekspalumiste intensiivsust ja sagedust, samuti heakstegemise püüdu ning tegija valmisoleku täita ohvri palveid ja austada tema soove. Kui väliselt andestaja jääb kahtlustavaks, siis ta pole andestanud. Emotsionaalne taju ja emotsionaalsed reaktsioonid peavad muutuma. Andestus võib siiski alata välistest žestidest, mis võivad emotsionaalsrt muutust hõlbustada. Nii nagu leina staadiumid võivad aidata leina kohasel ajal ja kohasel astmel läbi elada, võivad välised žestid ja sõnad võimaldada tunda vimma ja kibeduse asemel armastust ja kiindumust. Andestus ei pruugi olla hetkeline, võib-olla ei saagi olla, sest võõrdumise haavade ravimine ning vabalt voolava usalduse ja kiindumuse taastamine võtab aega. Kuid algselt kõhklev ja reserveeritud reaktsioon võib saada hoogu välistest liigutustest ja rituaalidest (see ongi üks rituaali funktsioon). Tõeline andestus ei ole lihtsalt heatahtlikkuse või suuremeelsuse väline näitamine. Andestuse paluja ei palu lihtsalt seda, et teiste silmis oldaks taasühinenud, vaid tõelist aktsepteerimist ja suhte taastumist. Kui andestus jääb väliseks, tähendab see kahetseja jaoks tema väärituse ja alanduse pidevat meeldetuletust.

Andestamine pole lihtne. See nõuab, et väärast teost ei vaadataks mööda, kuid sellel ei lubataks isiklikke suhteid jäädavalt kahjustada ja moonutada. Meil tuleb oma südamesse tagasi lasta, kes on süüdi meie haavamises ja kahjustamises. Andestades tuleb mul riskida usaldust ja kiindumust kinkida ilma tagatiseta, et neid mulle tagasi ei visata ja need tulevikus jälle kaduma ei lähe. Andestus on tingimusteta reaktsioon pahategijale, sest tagatiste nõudmises on midagi mitteandestavat. Andestus on võimalik ka ilma karistuse ja kahetsuseta, ka ilma suhtlemiseta. Püütakse mitte peatuda mõtetel pahateost, vaid viia mõtte inimese pahategija headele külgedele. Andestus ilma suhtlemiseta ei vii suhte taastamisele, kuid võimaldab ületada kibestumise ja vimma. Andestus tuleb tahetud südamemuutusest, aktiivsest püüust asendada halvad mõtted headega, kibestumine ja viha kaastunde ja kiindumusega. Andestusel on väärtust, kui see on aktiivse püüdluse tulemus. Toimub teadlik eneseparandamine. Viha kaotamist lihtsalt hea une või rahusti abil või lihtsalt aja jooksul tüdinedes ei saa nimetada andestuseks. Nii saab küll harmoonilised isiklikud suhted taastada, kuid sel pole moraalset väärtust. See seletab intuitsiooni, et silmapilksena paistev andestus on tegelikult moraalne nõrkus või puudus moraalses iseloomus, mille järgi võib arvata, et ohver kas pole võimeline aru saama ülekohtust, mis talle tehti, või tal on kange tahtmine mitte lasta ülekohtul end kuigi palju häirida. Kristlus peab küll ideaaliks, et kujundatakse andestav iseloom või dispositsioon, mis võimaldab inimesel kõhklematult ja tingimusteta andestada. Mõned, näiteks Friedrich Nietzsche, on pidanud kristlust sellepärast nõrkuse usundiks. Need samad inimesed kritiseerivad aga sama põhjendiga ka armastust ja kiindumust. Andestav iseloom on saavutatav ainult raske võitlusega, ja seda ei tohi segi ajada argusega ega moraalse nõrkusega. Andestust võib seega pidada moraalselt väärtuslikuks reaktsiooniks väärale teole kolmes suhtes. Esiteks, andestus, nagu karistuski, saab alguse saada üksnes tunnistamisest või uskumisest, et ülekohut on tehtud. Kui eitatakse ülekohtu olemasolu või tegu kirjeldatakse väljaspool moraalijutu raame, siis ei jää kohta ei karistusele ega andestusele. Mõlemad nõuavad moraalset nägemist, kus inimene kui tegutseja on kesksel kohal ja kus kiitust ja laitust jaotatakse täielikult tunnistades inimese loomust vastutusvõimelise olendina. Teiseks, andestus on viis, kuidas heastatakse isiklikele suhetele tehtud kahju aktiivse püüdlusega muuta ennast ja oma emotsionaalseid reaktsioone pahategija suhtes. Andestaja on teatud mõttes moraalse üleoleku positsioonis: pahategija on oma teoga end välja tõstnud suhtelise süütuse vallast ning on ohvri silmis langenud. Ent ohver oleks rumal ja eksiks moraalselt, kui ta uhkelt valjuhäälselt oma üleolekut kuulutaks. See ohustaks andestuse ehtsust, sest see alandaks pahategijat veel rohkem ning eitaks kiindumust ja usaldust, mida teine pakub. Kuigi andestaja on moraalselt üle ja kuigi pahategija seda andekspalumisega tunnistab, ei tohi sellest rääkida. Pahategija algset positsiooni saab kergemini taastada, kui ohver tuleb tagasihoidlikkuse ja alandlikkusega talle vastu. Kadunud poja näitest on näha, kuidas isa, kes temast moraalselt üle on, kohtleb teda austusega. Sõnad "taastamine", "ületamine" ja "aktsepteerimine" näitavad kätte kolmanda tähenduse, milles andestusel on moraalne väärtus. Taastatakse harmoonilised usalduse, kiindumuse ja sümpaatia sidemed, mis on inimestevahelised fundamentaalsed sidemed. Kui need on aluseks loomulikule moraalsele nägemisele, siis saab selgeks, kuidas andestusel on laiem moraalne tähendus. Et andestuseha neid loomulikke sidemeid tugedatakse, siis andestus hoiab alal ja edendab fundamentaakseid inimlikke väärtusi, mis on moraalireeglite ja -printsiipide südames. Andestus viib loomuliku lõpuni nende suhete taastamise, mille pahategija on ajutiselt peatanud: jutt on kiindumus- ja arvestamissuhetest, mis on harmoonilise moraale ja ühiskondliku elu aluseks.

Publikatsioone

• Wrongdoing and Forgiveness. – Philosophy, 1987, 62, lk 499–508.
• Robert D. Enright, Joanna North (toim). Exploring Forgiveness, Madison, WI: University of Wisconsin Press, umbes 1998.
  • 3. The Ideal of Forgiveness: A Philosopher's Exploration, lk 15–34.