Hors de combat

Hors de combat ('võitlusest väljas') on prantsuskeelne termin, mida kasutatakse diplomaatias ja rahvusvahelises õiguses isikute kohta, kes ei ole võimelised sõja ajal oma lahinguülesandeid täitma. Näiteks hõlmab see inimesi, kes hüppavad oma vigastatud lennukilt langevarjuga, samuti haigeid, haavatuid, kinnipeetavaid või muul viisil vigastatud inimesi. Hors de combat' isikutele antakse tavaliselt sõjaseaduste kohaselt erikaitse, mis mõnikord hõlmab ka sõjavangi staatust ja seetõttu saavad nad ametlikult mittevõitlejateks.

1949. aasta Genfi konventsioonide kohaselt antakse hors de combat ebaseaduslikele võitlejatele samad privileegid ja neid koheldakse vangistuses inimlikult, kuid erinevalt seaduslikest võitlejatest alluvad nad tsiviilkohtumenetlusele ja -karistamisele (mis võib sisaldada surmanuhtlust, kui kinnipidaval võimul on selline karistus nende toime pandud kuritegude eest).

Genfi konventsioonide protokoll I määratleb:

Inimene on hors de combat, kui:

a) ta on vastaspoole võimu all;

(b) ta väljendab selgelt kavatsust alistuda; või

(c) ta on teadvuseta või muul viisil haavade või haiguse tõttu teovõimetu ja seetõttu ei ole ta võimeline end kaitsma;

tingimusel, et igal neist juhtudel hoidub ta vaenulikust tegevusest ega ürita põgeneda.