Herald of Free Enterprise

Allikas: Vikipeedia
Herald of Free Enterprise 1984. aastal Doveris

Herald of Free Enterprise oli Briti reisiparvlaev. Laeva omanikuks oli Townsend Thoresen ja see sõitis liinil Calais - Dover. 6. märtsil 1987 läks laev varsti pärast Zeebrugge sadamast lahkumist ümber. Õnnetuses hukkus 193 reisijat ja meeskonnaliiget.

Laev[muuda | redigeeri lähteteksti]

1970ndate lõpus tellis Townsend Thoresen 3 uut parvlaeva liinile Calais - Dover. Laevad läksid liinile 1980. aastal ja nende nimedeks olid "Herald of Free Enterprise", "Pride of Free Enterprise" ja "Spirit of Free Enterprise". Laeval oli 8 tekki:

  • A-tekk: meeskonnaruumid ja raadioruum
  • B-tekk: meeskonnaruumid
  • C-tekk: reisijate ala
  • D-tekk: autotekk
  • E-tekk: autotekk
  • F-tekk: Mezzanine tekk (?)
  • G-tekk: autotekk
  • H-tekk: masinaruum, poed, kajutid

Uppumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õnnetuse päeval oli laev liinil Dover - Zeebrugge. See ei olnud laeva tavapärane liin ja laadimiskai, mida laev kasutas oli algselt mõeldud ühetekiliste parvlaevade jaoks. Meeskond pidi ballasti ümber paigutama nii, et vöör vajus koos veest 3 meetri võrra kõrgemal olevate vööriluukidega meetri võrra sügavamale vette. Tavaliselt pidi Pootsmaniabi merele minnes luugid sulgema. Abipootsman Mark Stanley oli aga oma kajutisse magama läinud, nii, et keegi ei olnud uksi sulgemas. Tüürimees Leslie Sabel pidi kontrollima, et uksed suletaks, aga ta ei teinud seda. Uurimise andmetel lahkus ta sillale arvates, et Stanley saabub varsti. Sabel sai õnnetuses raskelt vigastada. Pootsman Terence Ayling oli tõenäoliselt viimane inimene, kes G-tekilt lahkus. Kui pootsmanilt küsiti, miks ta uksi ei sulgenud,vastas mees, et see polnud tema ülesanne. Pootsman osales pärast õnnetust päästetöödel.

Laeva kapten David Lewry sõitis välja teadmata, et laeva vööriuksed on endiselt lahti. Nimelt polnud kaptenisillalt näha, kas uksed on kinni ja samuti puudusid sillal ka sellekohased kontroll-lambid. Vastav lülituspult asus otse luukide kõrval.

Uppumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev lahkus sadamast 18:05 (GMT) pardal 459 reisijat ja 80 meeskonnaliiiget. varsti saavutas laev kiiruse 18.9 sõlme (35 km/h) ja vesi hakkas suurtes kogustes lahtiste vööriuste kaudu autotekile tungima. Laev läks 30-kraadisesse kreeni, ajas end korraks püsti ja läks uuesti kreeni, kust ta enam välja ei tulnud. Laev vajus kummuli.Õnneks juhtus õnnetus sadama lähedal, mistõttu pool laevast jäi veest välja. Kui õnnetus oleks juhtunud sügavamas vees oleks ohvrite arv tõenäoliselt palju suurem olnud.

Laeva tunginud vesi hävitas elektrisüsteemi. Laev mattus pimedusse, sest nii tava- kui ka avariivalgustus oli vesi hävitanud.

Lähedal asunud laeva meeskond märkas, et Heraldi tuled kadusid järsku ja informeeris sellest sadamat. Sadam andis kell 18:26 Briti aja järgi häire. Laeva juurde tõttasid Belgia mereväe laevad, mis olid läheduses õppustel ja päästekopterid.

Õnnetuses hukkus 193 reisijat ja meeskonnaliiget. Enamus ohvritest jäi laeva lõksu ja suri hüpotermiasse (külmusid surnuks), sest merevee temperatuur oli ainult 3 °C. Laeva vee alla jäänud osast ei suudetud kedagi päästa.

Uurimine ja laeva edasine saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laev tõsteti üles ja uurimine tuvastas, et õnnetus oli võimalik kolmel põhjusel:

  • Abipootsman Mark Stanley magas ja ei sulgenud uksi
  • Tüürimees Leslie Sabel ei kontrollinud, et Stanley uksed sulgeks
  • Kapten David Lewry ei kontrollinud sadamast lahkudes, et uksed oleks suletud

Laev remonditi merekõlbulikuks ja oli võimalik ta isegi uuesti liinile saata, aga ostjat ei leitud. Laev pukseeriti Taiwani, kus ta lammutati.