Grumman F-11 Tiger
Grumman F-11 Tiger on US Navy lennukikandajtele loodud üheistmeline noolja tiivaga ülehelikiiruseline reaktiiv-hävituslennuk. Aastatel 1954–1959 ehitas Grumman Aircraft Corporation kokku 200 F-11 Tiger lennukit.
Lennuki arendamine ja konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]
F-11 hakati arendama 1952. aastal, kui Grumman otsustas moderniseerida F9F-6/7 Cougari lennukit ja muuta selle õhutakistus väiksemakset (lennuki kere kujus rakendati aerodünaamika pindalaseadust) nii, et oleks võimalik sama võimsa mootoriga saavutada ka ülehelikiirus horisontaallennul. 1953. aastal hakkas uue lennuki projekt USA mereväge huvitama. Algselt katsetati mootorit, millel ei olnud järelpõlemiskambrit, sellise mootoriga arendas lennuk peaaegu helikiiruse. Kui võeti kasutusele Wright J65 järelpõlemikambriga mootor, sai Tigerist teine USA sõjalennuk, mis lendas ülehelikiirusel. Lennukikandjal USS Forrestal alustati F-11 katsetusi 4. aprillil 1956. aastal, mil esimene F11F-1 Tiger maandus ja tõusis jälle lendu. [1]
1956. aasta intsident[muuda | muuda lähteteksti]
21. septembril 1956. aastal lendas Grummani katselendur Long Islandi kohal. Ta suunas lennuki pikeesse ja tulistas lühikese 4 sekundit kestnud valangu pardarelvast Colt Mk 12 tühja kohta merel. Seejärel suurendas ta lennuki pikeerimisnurka ja käivitas J65 mootori järelpõlemisrežiimile. Umbes minut hiljem purunes lennuki kabiini esiklaas ja mootorist kostis veidraid helisid. Esialgu arvati, et lennuk sattus linnuparve, kuid hilisemal järelvaatlusel selgus, et lennuk oli lennanud iseenda automaatkahuritest valangutega tulistatud mürskudele järgi. [2]
Sõjaväeline kasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Tiger lennukeid käitas USA merevägi. Lennuki kasutusiga US-Navys piirdus kõigest 4 aastaga, kuna see jäi lennuomadustelt alla uuemale lennukile Vought F-8 Crusader. F-11 mootor J65 ei olnud vastupidav. Peatselt tühistas USA merevägi kõik selle lennuki tellimused ja Tigerid võeti lennukikandjatelt maha. 1961. aastal anti need treeninglendudeks erinevatesse sõjaväebaasidesse. Kuigi lennuki kasutusaeg jäi mereväes lühikeseks, lendas USA Blue Angelsi lennuakrobaatika rühm nendega demonstratiivlendudel kuni 1968. aastani. [1]
Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Lennukid: [1]
YF9F-9 - Algne nimetus
Y11F-1 - Üheistmeline versioon USA mereväele, hilisem nimetus oli F-11A. Ehitati 199 lennukit. Lisatellimus 231 lennukile tühistati hiljem.
F11F-1P - Mereväe luurelennuk, mida telliti esialgu 85, kuid tellimus tühistati.
F11F-1F Super-Tiger - F11F-1, millele oli paigaldatud J79-GE-3A mootor. Ehitati kaks lennukit.
F11F-1T - Kaheistmeline treeningversioon, jäi ainult paberile.
Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]
Meeskonnaliikmete arv: 1
Pikkus: 14,3 m
Tiivaulatus: 9,6 m
Kõrgus: 4 m
Tiiva pindala: 23 m2
Tühimass: 6277 kg
Lennukaal: 9561 kg
Maksimaalne kaal õhkutõusul: 10 663 kg
Kütusepaagi maht: 568 liitrit (150 gallonit)
Mootor: 1 × Wright J65-W-18, Tõukejõud 32,9 kN, järelpõlemisel 46,7kN
Sooritusvõime[muuda | muuda lähteteksti]
Reisikiirus: 929 km/h
Suurim kiirus: 1169 km/h (M=1,1 11 000 meetri kõrgusel)
Lennuulatus: 2050 km
Praktiline lennulagi: 15 000 m
Tõusukiirus: 83 m/s
Võimsuse ja massi suhe: 0,50
Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]
Automaatkahurid: 4 x 20 mm, Colt Mk 12
Neli tiivaalust lasti riputuspunkti.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Wikipedians, B. (n.d.). Fighters and Bombers of World War II. PediaPress.
- ↑ Mizokami, K. (2017, 3 3). Retrieved from Popular Mechanics: https://www.popularmechanics.com/military/aviation/a27967/the-fighter-plane-that-shot-itself-down/
- ↑ Writer, S. (2019, 4 6). Military factory. Retrieved from https://www.militaryfactory.com/aircraft/detail.asp?aircraft_id=367