François Leclerc du Tremblay

Allikas: Vikipeedia
François Leclerc du Tremblay
Leclerc Jean-Léon Gérôme'i õlimaalil 1873. aastast.

François Leclerc du Tremblay (4. november 157717. detsember 1638), tuntud ka nimega isa Joseph (prantsuse keeles Père Joseph) oli Prantsuse kaputsiini munk, müstik ning kardinal Richelieu usaldusalune ja agent. Ta oli esimene, kes sai hüüdnime "hall kardinal", mis tähistab suure mõjuvõimuga nõuandjat või otsustajat, kes tegutseb salajas või mitteametlikult.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leclerc oli Pariisi parlamendi palvekoja eesistuja Jean Leclerc du Tremblay ja Marie Motier de Lafayette'i vanim poeg. Poisieas sai ta põhjaliku klassikalise hariduse ning 1595. aastal reisis pikalt Itaalias. Naastes alustas ta karjääri sõjaväes. Ta teenis Amiensi piiramise ajal 1597. aastal ning saadeti seejärel erisaatkonnaga Londonisse.

1599. aastal loobus Leclerc, keda sel ajal tunti parun de Mafflier'na, ilmalikust elust ning liitus kaputsiinide ordu kloostriga Orléansis. Ta võttis usuelu innukalt vastu ning temast sai silmapaistev jutlustaja. 1606. aastal aitas ta Fontevrault' nunnal Antoinette d'Orléansil rajada reformitud ordu Filles du Calvaire ("Kolgata tütred") ning kirjutas nunnadele usulise pühendumise käsiraamatu. Oma usulise innukuse mõjul saatis ta misjonäre hugenottide keskustesse.

Poliitikasse siirdus ta Louduni konverentsidel, kus ta paavsti saadiku ja kuninganna usaldusalusena astus vastu Gallia kiriku taotlustele, mida toetasid parlament ja kõrgaadel, ning veenis neid gallikaanluse ketserlikus loomuses. 1612. aastal algas tema isiklik, tänini mitte päris selge iseloomuga suhe Richelieu'ga, mis nii ajaloos kui ka legendides sulatasid ühte Richelieu ja algse "halli kardinali". Leclerci hüüti nii tema halli mungarüü tõttu.

1627. aastal aitas Leclerc kaasa La Rochelle'i piiramisele. Puhtusuliselt kaalutlustel abistas ta Richelieu'd ka Habsburgide vastu. Ta unistas Euroopa äratamisest uuele ristisõjale türklaste vastu ning uskus, et Austria keisrikoda takistab Euroopat jõudmast üleüldise rahuni, mis ristisõja võimalikuks teeks. Richelieu' agendina mõjutas ta Regensburgi riigipäeva 1630. aastal tõrjuma keisri agressiivsust ning seejärel soovitas sissetungi Gustav II Adolfile, õigustades protestantlike armeede kasutamist enda jaoks sellega, et üks mürk aitab teise vastu.

Nii sai mungast sõjaminister ning ta pühendus diplomaatiale ja poliitikale, säilitades küll ranguse ja karskuse isiklikus elus. Ta suri 1638. aastal, kui talle anti kardinaliseisus. Legend, mille kohaselt Richelieu külastas teda surivoodil ning ergutas surijat sõnadega "Julgust, isa Joseph, me võitsime Breisachi", ei vasta tõele.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]