Füsikalism

Allikas: Vikipeedia

Füsikalism on filosoofiline positsioon, mille kohaselt kõik on füüsiline (või füüsikaline)[1][2]. Reaalsuse moodustavad füüsikalised objektid ja nende füüsikalised omadused.

See võib tähendada, et kõik taandub füüsikalisele või kõik kaasub füüsikalisega.

Füsikalismi variandid erinevad muu hulgas selle poolest, mida mõista reaalsuse ja füüsikalisuse all ja mida sisaldab "kõik" (kas ka abstraktseid objekte?).[3]

Kõige sagedamini räägitakse füsikalismist vaimufilosoofia kontekstis: vaim on füüsiline.

Füsikalism ja materialism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sageli samastatakse füsikalism materialismiga.

Sõna "füsikalism" võtsid kasutusele Otto Neurath (1931) ja Rudolf Carnap (1932). Carl Hempel (1949) jt on tõlgendanud nende seisukohta nii, et iga väide on samatähenduslik mõne füüsikalise väitega. Seevastu materialism on traditsioniliselt olnud metafüüsiline seisukoht, mis ei puuduta keelt, vaid maailma ennast. Neurath ja Carnap ei tahtnud esitada metafüüsikalist teesi juba sellepärast, et nad pidasid metafüüsikat mõttetuseks. Praegu aga on loogiline positivism kõrvale heidetud ning keeleliste ja metafüüsiliste väidete ranget eristust ei peeta enam tingimata vajalikuks.

Neid termineid võidakse mõista siiski mitmes suhtes eritähenduslikena ka muil põhjusil. Esiteks võidakse füsikalismi puhul silmas pidada spetsiaalselt füüsika ja teiste teadusharude vahelist suhet, teiseks võidakse selle sõna valikuga, et kõik füüsikaline ei ole mateeria (õigemini aine).[4]

Reduktsionistlik füsikalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Reduktsionistlik füsikalism

Loogilised positivistid püüdsid rajada teaduste ühtsuse sellele, et kõik teadusharud kuidagi taanduvad füüsikale. Sellise reduktsionistliku vaate järgi saab teiste teaduse iga väite tõlkida füüsika väiteks, mis on selle väitega ekstensionaalselt samaväärne. Samamoodi taandatakse teooriad ja seletused. Taandamine võib toimuda hierarhiliselt: näiteks sotsioloogia taandatakse psühholoogiale, psühholoogia neuroteadusele, neuroteadus keemiale ning keemia füüsikale[5].

Reduktsionistliku füsikalismi nõrkuste kohta ütleb William Seager: "Tema nõuded teaduslikule teoretiseerimisele on liiga ranged, tema nägemus seletusest liiga kitsendav, tema arusaam teadusest ülemäära logitsistlik ja formaalne, tema käsitlus teaduse ajaloost naiivne ning tema arusaam teaduse kultuurist lootusetult tahumatu ja üsna pimedalt ülistav."[6]

Kaasumisfüsikalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kaasumisfüsikalism

Tänapäeval on levinud füsikalismi variant, mis räägib taandumise asemel kaasumisest. See tähendab laias laastus, et kõigile erinevustele ja muutustele peavad vastama füüsilised erinevused ja muutused. Selle vastavuse detailide tundmine ei ole nõutav. Selline reduktsionism toob kaasa, et ei tohi postuleerida toimeid, mis ei ole füüsikalise loomuga[7].

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Seager 2000:304
  2. Daniel Stoljar. Physicalism.
  3. Seager 2000:340.
  4. Seager 2000:340.
  5. Seager 2000:340–341.
  6. Seager 2000:341.
  7. Füüsikas muidugi tohib uusi toimeid postuleerida.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Otto Neurath. Physikalismus. – Scientia, 50, 1931. Inglise keeles: Physicalism: The philosophy of Vienna Circle. – The Monist, 1931, 41, lk 618-623. Taastrükk: R. S. Cohen, M. Neurath (toim). Otto Neurath. Philosophical Papers 1913–1946, Dordrecht: D. Reidel Publishing Company 1983, lk 48–51.
  • Rudolf Carnap. Psychologie in physikalischer Sprache. – Erkenntnis, kd 3, nr 2/3, 1932, lk 107–142. Inglise keeles: Psychology in physical language. – A. J. Ayer (toim). Logical Positivism, New York: The Free Press 1959, lk 165–198.
  • Carl Hempel. The Logical Analysis of Psychology. – H. Feigl, W. Sellars (toim). Readings in Philosophical Analysis, New York: Appleton-Century-Crofts 1949, lk 373–384. Taastrükk: Ned Block (toim). Readings in the Philosophy of Psychology, kd 1, Cambridge: Harvard University Press 1980, lk 14–23.
  • P. Oppenheim, H. Putnam. Unity of science as a working hypothesis. – H. Feigl, M. Scriven, G. Maxwell (toim). Minnesota Studies in the Philosophy of Science, kd 2, Minneapolis: University of Minnesota Press 1958, lk 3–36.
  • Ernest Nagel. The Structure of Science, New York: Harcourt, Brace and World 1961.
  • G. Hellman, F. Thompson. Physicalism: ontology, determination and reduction. – Journal of Philosophy, 72, 1977, lk 551–564.
  • Frederick Suppe (toim). The Structure of Scientific Theories, 2. trükk, Urbana: University of Illinois Press 1977.
  • Donald Davidson. Mental events. – Essays on Actions and Events, Oxford: Oxford University Press 1980. (Kaasumisfüsikalism vaimufilosoofias.)
  • H. Field. Science without Numbers, Princeton: Princeton University Press 1980. (Füsikalism matemaatiliste objektide suhtes.)
  • J. Fodor. Special sciences. – J. Fodor. RePresentations, Cambridge (Massachusetts): MIT Press 1981.
  • J. Post. The Faces of Existence, Ithaca: Cornell University Press 1987.
  • J. Kim. The myth of nonreductive materialism. – Proceedings of the American Philosophical Association, 63, 1989, lk 31–47.
  • A. Beckermann, H. Flohr, J. Kim (toim). Emergence or Reduction: Essays on the Prospects of Nonreductive Physicalism, Berliin: de Gruyter 1992.
  • William Seager. Physicalism. – W. H. Newton-Smith (toim). A Companion to the Philosophy of Science, Blackwell 2000, lk 340–342.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]