Elupaiga fragmenteerumine

Allikas: Vikipeedia

Elupaiga fragmenteerumine ehk elupaiga killustumine (inglise habitat fragmentation) on pideva elupaigalaama jagunemine mitmeks väiksemaks elupaigalaiguks[1].

Elupaikade killustumisel suureneb elupaigalaikude arv ning väheneb üksikute elupaigalaikude pindala. See suurendab aga elupaigalaikude isoleeritust ja seetõttu nende laikude populatsioonide väiksemat läbikäimist, mis suurendab muu hulgas populatsioonide geneetilise mitmekesisuse kadu.

Fragmenteerumise vältimiseks on vajalikud ühendusteed erinevate elupaikade vahel. Selliseid ühendusi nimetatakse ökoloogilisteks koridorideks. Meres on need tuntud kui sinised koridorid ja maismaal kui rohelised koridorid.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Primack, R. P., Kuresoo, R. & M. Sammul, 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti Loodusfoto, lk 366

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Primack, R. P., Kuresoo, R. & M. Sammul, 2008. Sissejuhatus looduskaitsebioloogiasse. Tartu: Eesti Loodusfoto, lk 366