Elavhõbe(II)tiotsüanaat

Allikas: Vikipeedia

Elavhõbe(II)tiotsüanaat (molekulvalemiga Hg(SCN)2) on anorgaaniline aine, mis koosneb elavhõbeda (Hg+) katioonist ja tiotsüanaadi (SCN-) anioonist. See on valge pulber, mille tuntuim kasutusala on pürotehnika. Veel kasutatakse seda vaaraomao katse läbiviimisel.

Tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda sünteesis seda ainet arvatavasti Jöns Jacob Berzelius aastal 1821.

HgO + 2 HSCN → Hg(SCN)2 + H2O

Umbes pool sajandit hiljem hakati kasutama teist reaktsiooni, kus omavahel reageerisid elavhõbenitraat ja kaaliumtiotsüanaat, mille tulemusena tekkis elavhõbe(II)tiotsüanaat ja kaaliumnitraat.

Hg(NO3)2 + 2 KSCN → Hg(SCN)2 + 2 KNO3

Üldandmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Molaarmass on 316,755 g/mol. Tihedus on 3,71 g/cm³. Sulamistemperatuur on 165 °C. Lahustuvus vees on 0,069g/100ml 25°C juures. Elavhõbe(II)tiotsüanaat on mürgine.

"Vaaraomadu"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elavhõbe(II)tiotsüanaadi süütamisel tekib elavhõbe(II)oksiid. Saadud oksiid meenutab madu ja on väljastpoolt helekollane ja seestpoolt grafiidi värvi must. Tekkinud "madu" on õrn ning kätte võtmisel võib laguneda kergesti mitmeks tükiks.

Vanasti müüdi elavhõbe(II)tiotsüaniidi Saksamaal kui ilutulestikutoodet, kuid keelati peagi, kui selgus, et lapsed on elavhõbe(II)oksiidi söönud.

2 Hg(SCN)2 + 9 O2 → 2 HgO + 4 SO2 + 4 CO2 + 2 N2