Jöns Jacob Berzelius

Allikas: Vikipeedia
Jöns Jakob Berzelius

Jöns Jakob Berzelius (20. august 1779 Linköping7. august 1848 Stockholm) oli rootsi keemik ja mineraloog, keemiliste elementide kaasaegsete sümbolite autor.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jöns Jakob sündis Lõuna-Rootsis Östergötlandis kirikuõpetaja peres. Isa suri, kui poiss oli 4-aastane. Aastal 1787 elas ta Väversundas. Jöns Jakob oli 8-aastane kui tema ema suri. Onu aitas Jönsi Linköpingi toomkooli, seal sai ta omale õpetajaks Clas Fredrik Hornstedti, keda ta tunnustas ja kes äratas temas huvi loodusteaduste vastu.[1]

Ta lõpetas Uppsala ülikooli 1801 arstina.

Ta töötas 30 aastat Stockholmi Meditsiiniinstituudis ja selle eelkäijas Stockholmi Kirurgiakoolis õppejõuna, 18071810 kirurgiaprofessorina, aastast 1810, kui moodustati Stockholmi Meditsiiniinstituut, keemia- ja farmaatsiaprofessorina. Tema "Keemia õpik" ("Lärobok i kemien", 18081830) tõlgiti paljudesse keeltesse ja see mõjutas kogu 19. sajandi jooksul keemia arengut. 1832 pühendus ta uurimistööle ja õpikute kirjutamisele. Viieköiteline keemiaõpik ilmus 1843–1848. Tema teadustööde koguarv läheneb 250-le.

1835 abiellus 56-aastane Berzelius 24-aastase Johanna Elizabeth (Betty) Poppiusega (18111884).

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

1808 avastas Berzelius lihastes piimhappe, aga 1812 kaseiini ja fibriini.

1807–1818 määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi aatommassi ja avaldas 1828 elementide suhteliste aatommasside tabeli, kus ühikuks oli võetud hapnik aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber Prouti hüpoteesi, et kõik elemendid koosnevad vesinikust.

Berzelius tõi 1814 keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ning ühendite valemid (18171830). Ta andis elementidele tänapäeval tuntud lühendid: hapnikule O, rauale Fe ja nii edasi. Samuti hakkas ta molekuli koostises olevat mitut ühe elemendi aatomit märkima numbriga, näiteks H2O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et ta tarvitas alaindeksite asemel ülaindekseid.

Berzeliuse hauamonument

Berzelius parandas valesti määratud koostisega liitainete valemeid. Ta avastas tseeriumi (1803), puhta metalli molübdeeni, seleeni (1817) ja tooriumi (1828), sai 1824 esimesena puhast räni, tema õpilased avastasid tema laboratooriumis liitiumi ja vanaadiumi.[2]1824 komplekteeris esimesena tsirkooniumi lihtainena.[3] Ta tõestas katseliselt John Daltoni aatomiteooria ning aine koostise püsivuse seaduse: anorgaanilised keemilised ühendid koosnevad aatomitest alati kindlas vahekorras.

Ta leiutas terminid "allotroopia", "halogeen", "isomeer" ja "katalüsaator". Esimesena hakkas ta keemilistes katsetes kasutama filterpaberit. Tema katsed elektrolüüsi vallas panid aluse elektrokeemiale.[4] 1838 aastal avastas ta proteiinid.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitud akadeemiatesse ja õpetatud seltsidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jöns Jakob Berzeliuse järgi on nimetatud kuu kraater "Berzelius".[5]

Tema järgi on nimetatud ka seleenimineraal bertselianiit (vaskseleniid).[6]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Per Enghag,Encyclopedia of the Elements: Technical Data - History - Processing - Applications, lk 441, 2004, Wiley-VCH Verlag GmbH, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 29.09.2013) (inglise keeles)
  2. Hergi Karik, lk 334,390 2009
  3. Hergi Karik, lk 319, 2009
  4. .J.J.Berzelius, tõlkija John Black. An attempt to establish a pure scientific system of mineralogy, by the application of the electro-chemical theory and the chemical proportions., London,1814,Veebiversioon (vaadatud 08.05.2013)
  5. AstroLink Planetenkunde
  6. Hergi Karik, lk 423, 2009

Kasutatud publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]