Eelmenetlus
Eelmenetlus (ingl preliminary procedure) on menetlus, milles kohus valmistab asja ette niisuguse põhjalikkusega, et seda saaks katkematult lahendada ühel kohtuistungil. Eelmenetlus leiab aset tsiviil- ja kriminaalasjades ning selle tegemiseks peavad prokurörid, kohtunikud ja advokaadid järgima kohtumenetluse parima praktika suuniseid. Eelmenetlus eeldab pooltelt heauskset ja väärikat käitumist ning vastastikuste rollide kestvat mõistmist ja tunnustamist.[1]
Kohtu ja menetlusosaliste üldised ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]
Eelmenetluses on kohtu ülesanne tagada poolte võrdne kohtlemine nii menetluse vältel kui ka asjaolude ja tõendite esitamisel. Kohtul on õigus nõuda menetlusosalistelt vajalike dokumentide esitamist ja lahendada taotlused oma siseveendumuste kohaselt. Menetlusosalistel on kohustus teha kohtuga aktiivselt koostööd, et tagada menetluse tõhusus, ning õigus esitada kohtule oma seisukoht.[1]
Eelmenetlus tsiviilasjades[muuda | muuda lähteteksti]
Tsiviilasjade kohtueelse menetluse sihiks on lahendada tsiviilasi maksimaalselt kahe menetlusdokumendi alusel ja kuni kahe istungiga. Menetlusdokumentide koostamisel oodatakse menetlusosalistelt meisterlikkust ja menetluse juhtimisel oodatakse kohtult asjatundlikkust.[1] Tsiviilasja kohtueelset menetlust reguleerib tsiviilmenetluse seadustik.
Kohtu ülesanded eelmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on kohtul eelmenetluses täita eri ülesandeid:[2]
- tuvastada, millised on hageja nõuded ning kes on isikud, kes osalevad menetluses (menetlusosalised), ja kuidas kutsuda nad kohtuistungile;
- välja selgitada menetlusosaliste taotlused, väited ja tõendid;
- hindama, kas esitatud tõendid on kohtumenetluses lubatud;
- välja selgitada, kas kohtuasja saaks lahendada kompromissi või kokkuleppega;
- olukorras, kus kohtuasi vaadatakse üle istungil, peab kohus valmistama asja ette nii, et selle saaks lahendada ilma segavate faktoriteta ühe istungi jooksul;
- kontrollida, kas hagi on üldse võimalik menetlusse võtta ning mis on selle menetlusse võtmise lubatavuse eeldused.
Menetlusosaliste taotluste, väidete ja tõendite välja selgitamisel peab kohus pöörama tähelepanu ka teiste menetlusosaliste seisukohtadele, mis on suunatud esimeste menetlusosaliste taotlustele ja väidetele. Peale kohustuste on kohtul õigus küsitleda menetlusosalisi ja nõuda neilt selgitusi.
Menetlusosaliste ülesanded eelmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Nagu kohtulgi, on kohtulikus eelmenetluses menetlusosalistel ülesandeid, mida nad peavad täitma, et tagada eelmenetluse sujuvus ja õiguspärasus:[1]
- vältida selgitamiskohustuse täitmise ajal tarbetute dokumentide esitamist kohtule;
- esitada kohtu selgitamiskohustuse järel üks dokument menetlusosalise seisukoha kohta koos lisade ja täiendustega;
- taotledes tähtaja pikendamist, planeerida oma tööd nii, et kohtu antud (lisa)tähtaja jooksul esitatakse oma seisukohad ja tõendid ühe tervikliku dokumendina.
Kohtule selgitamiskohustuse järel dokumendi esitamisel peavad menetlusosalised silmas pidama, et dokument oleks koostatud nii, et seda saaks arutada põhiistungil.
Eelmenetlus kriminaalasjades[muuda | muuda lähteteksti]
Kriminaalasjade kohtueelse menetluse ehk uurimise sihiks on selgitada välja kuritegu ja selle asjaolud. Uurimise käigus kogutakse tõendeid, võetakse ütlusi kahtlustatavalt, kannatanult, tunnistajatelt jt menetlusosalistelt, tehakse kohtuekspertiise ning vajaduse korral sooritatakse jälitustoiminguid.[3]
Enamasti viib eeluurimist ellu politsei prokuratuuri juhtimisel, kuid uurimist võivad teostada ka keskkonnainspektsioon, kaitsepolitseiamet, konkurentsiamet, maksu- ja tolliamet, vangla, justiitsministeeriumi vanglate osakond ning sõjaväepolitsei.[3]
Nii kohus kui ka pooled peavad tõhususe garanteerimiseks end ette valmistama nii, et eelistungi saaks pidada ühe korraga. Põhiistung peaks toimuma kolme kuu jooksul pärast eelistungit.[1] Eelistungil peavad osalema kohtunik, prokurör, kaitsja, sekretär, vajaduse korral võib eelistungile kutsuda ka kannatanu, tsiviilkostja või nende esindajad.[4] Kriminaalasja kohtueelset menetlust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik.
Kohtu ülesanded eelmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Eelmenetluse käigus tuleb kohtul arvestada istungiaja määramisel varem määratud istungitega, kaitsjate puhkuste, töölähetuste ja menetlusosaliste kutsetegevuse koolitustega. Põhiistungit määrates peab kohus tagama, et pooltele ettevalmistusteks antav aeg oleks piisav ning plaanipäratuid asjaolusid esineks võimalikult vähe.[1]
Kriminaalasja arutamisel eelistungil peab kohus olema erapooletu juht, kes tagab menetluse võistlevuse, õigluse ja erapooletuse ning austava suhtumise menetlusosalistesse. Istungi alguses peab kohus koos osalistega läbi arutama istungiplaani ning istungi jooksul kaaluma, kas anda vaheaega, kui keegi osalistest seda taotleb. Kohtul on õigus kuulutada vaidluse tekkides välja vaheaeg ja vaidluse korral pidada pooltega nõu kabinetis. Lisaks on kohtul õigus katkestada poolte sellised sõnavõtud, mis ei puuduta vaidlusesse, ning õigus suunata pooled tagasi asjassepuutuvate küsimuste juurde. Kui peaks esinema kahtlusi mõne menetlusosalise tegevuse või esitatud taotluste õiguspärasuse kohta, on kohtul õigus andmeid kontrollida.[1]
Menetlusosaliste ülesanded eelmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Kriminaalasja kohtueelses menetluses peavad menetlusosalised kokku leppima selles, kuidas saaks muuta kohtuasja tõhusamaks, ja vajaduse korral küsima kohtult sel teemal nõu. Kohtuasja tõhusamaks muutmise võimalused on näiteks üleminek lihtmenetlusele või kriminaalmenetluse lõpetamine. Lisaks peavad pooled andma kohtule eeldatava hinnangu, kui palju aega võib neil kuluda istungil oma seisukohtade esitamiseks.[1]