Deindustrialiseerumine

Allikas: Vikipeedia

Deindustrialiseerumine (ka desindustrialiseerumine) on sotsiaal-majanduslik muudatuste protsess, mis on põhjustatud tööstusliku tootmise, eriti rasketööstuse või tehaste kõrvaldamisest või tootmismahu vähendamisest ühes piirkonnas.

Bethlehemi terasetehas läks 2001. aastal pankrotti ja muudeti ümber kasiinoks.

Tunnusmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Teenidussektori laienemine
  • Tehnoloogiamuutus
  • Tehaste sulgemine linnades, tootmise suundumine perifeeriasse (maapiirkonnad ja arengumaad)
  • Muutuv nõudlus toodangufaktoritele ja infrastruktuurile

[1]

Eri tõlgendusvariandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deindustrialiseerumise protsessi on mitmeti defineeritud. Cairncross (1982) ja Lever (1991) toovad välja neli võimalikku definitsiooni:

  • Otsene tööstustoodangu mahtude või tööhõive langus tööstusliku tootmise sektoris. Need näitajad võivad aga olla eksitavad, sest lühiajalisi või perioodilisi majanduslangusi võidakse tõlgendada alanud pikaajalise deindustrialiseerimise protsessina.
  • Tööstusliku tootmise kõrval teenindussektori osakaalu suurenemine – kogutoodangut või tööhõivet arvesse võttes. Ka see näitaja võib olla eksitav, kuna selline protsess võib aset leida ka juhul kui tööstuslik tootmine absoluutnäitajates kasvab.
  • Tööstuskaupade osatähtsus väliskaubanduses väheneb, järjest suureneb võimetus hoida väliskaubandust tasakaalus, kaupade eksport ei ületa importi piisaval määral.
  • Jätkuv väliskaubandusbilansi defitsiidi olukord (nagu kirjeldatud kolmandas punktis), mis kumuleerub sel määral, et riik või regioon ei suuda tootmiseks kuluvate materjalide sisseveo eest maksta, viib edasise majanduslanguseni.

Selgitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Deindustrialiseerumise üheks põhjuseks on ka majanduse ümberkorraldus. Läbimurde selleni tekitas transpordi, side- ja infotehnoloogia vilgas arendus, mis on viinud meid globaliseerunud majanduseni, kus saavad toimuda välismaised otseinvesteeringuid, kapitali liikuvus ja tööjõu ränne. Uueks sai ka majandusteooria rõhuasetus, mis spetsialiseerus ressursiküllusesse – tootmine kolis madalate tootmiskuludega aladele ja selle asemel võtsid linnades koha teenindus- ja finantssektor.

Teooriad, mis ennustavad või selgitavad deindustrialiseerumist, on arendatud pikka aega. Rowthorn, Cambridge'i Ülikool majanduse emeriitprofessor (1992), väidab, et Marx’i teooriat kahanevast tööstuse kasumlikkusest võib pidada üheks esimestest. [2] Selle teooria kohaselt võimaldab tehnoloogiline innovatsioon kasutusele võtta järjest efektiivsemaid tootmisvahendeid, mis võimaldavad tootlikkust tõsta, s.t ühe investeeritud kapitaliühiku eest rohkem tulu saada. Samas aga asendab tehnoloogiline innovatsioon inimesi masinatega ja suureneb kapitali osatähtsus. Oletades, et ainult tööjõud saab toota uusi lisaväärtusi – suurem füüsiline panus on väiksema väärtusega ja annab väiksema lisaväärtuse. Seetõttu väheneks keskmine tööstuslik kasum pikas perspektiivis.

Rowthorn ja Wells (1987) toovad välja, et mõnedes deindustrialiseerumise selgitustes nähakse selles positiivset protsessi, majanduse küpsust, ent teistes negatiivset protsessi, mis seostub majandusliku ebaeduga. Nad pakuvad, et deindustrialiseerimine võib olla nii majandusliku ebaedu tulemus kui ka põhjus.

Pitelis ja Antonakis (2003) esitavad arvamuse, et kuna tootmist iseloomustab suurem tootlikkus, viib see, kui muud asjad jäävad võrdseks, toodete valmistamiskulude suhtelise vähenemiseni, ja sellest järelduvalt töötleva tööstuse suhtelise osakaalu vähenemiseni (eeldustel, et tootmist ja teenuseid iseloomustab suhteliselt mitteelastne nõudlus). Veelgi enam, töötleva tööstuse osakaalu vähendavad veel allhanked, alltöövõtt – ja seda ilma negatiivse mõjuta majandusele. Tõepoolest, sel võib olla positiivne mõju, muidugi juhul kui sellised tegevused suurendavad firma tootlikkust ja edukust.

Reisman (2002) määratleb, et üheks deindustrialiseerimisele kaasaaitavaks teguriks on inflatsioon. Tema analüüsi kohaselt moonutab „fiati raha“ inflatsioon majandusarvutusi, mida on vajalik teha kapitalimahuka ettevõtte käigushoidmiseks ning muudab selliste ettevõtete tootmise jätkamiseks vajalikud investeeringud ebarentaabliteks.

Deindustrialiseerumisele on kaasa aidanud ka majanduse restruktureerumine. Läbimurded transpordi, side- ja infotehnoloogia arengutes on viinud meid globaliseerunud majanduseni, mis soodustab välismaised otseinvesteeringuid, kapitali liikuvust ja tööjõu rännet. Tootmine on kolinud madalate tootmiskuludega kohtadesse ja selle asemel on linnadesse kontsentreerunud teenindus- ja finantsektor (Bluestone & Harrison 1982 [3] , Logan ja Swanstrom 1990 [4]).

Deindustrialiseerumise kriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõistet „deindustrialiseerumise kriis“ on kasutatud sellise olukorra kirjeldamiseks, kus tootmine on vähenenud paljudes riikides ning linnades jääb töökohti vähemaks. Üheks näiteks on Detroit. Pärast vabakaubanduslepingute jõustumist vähemarenenud riikidega 1980-1990ndatel aastatel, paigutasid mitmed Detroitis asuvad firmad oma tootmisrajatised ümber piirkondadesse, kus palgad ja standardid olid madalamad. Lisaks kadus tööstusest hulk töökohti tänu tehnoloogilistele uuendustele, mille tõttu läks vähem tarvis käsitsitööd.

Detroit ja selle autotööstus on väga hea näide sellest, kuidas deindustrialiseerumine võib negatiivselt mõjuda ühele alale ja sealsetele elanikele. Endisest tööstuskeskusest ja kõrge elatustasemega piirkonnast on saanud linn, mida iseloomustavad märksõnad kõrge vaesuse kontsentratsioon, töötus ja silmatorkav rassilise eraldatus. Endised tootmiskompleksid seisavad tühjana ja kolmandik elanikest elab allpool vaesuse piiri.

Alates 1950. aastatest on elanikkond Ameerika Ühendriikides kahekordistanud, lisandunud on 150 miljonit inimest. Sellest hoolimata on suurimate tööstuslinnade nagu Detroit, Cleveland, Pittsburg, St. Louis ja Buffalo elanike arv aastatel 1950–2007 oluliselt kahanenud. Baltimore kaotas pea kolmandiku ja Philadelphia neljandiku oma elanikkonnast. 1950ndatel aastatel elas kahekümnes suurimas linnas viiendik kogu elanikkonnast, kuid 2006. aastal vaid kümnendik.[5]

Ameeriklased kolisid ära tööstuskeskustest laialivalguvatesse äärelinnadesse. Mitmed endised väikelinnad nagu Phoenix ja Arizona on viimase viiekümne aasta jooksul meeletul kiirusel kasvanud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]