Carlo Buti

Carlo Buti (14. november 1902 – 16. november 1963) oli itaalia laulja. Ta oli tuntud kui "Itaalia hõbekõri" ja oli tõenäoliselt esimene itaalia muusika lauljast superstaar XX sajandil. Ta plaadistas 1574 laulu.

Elulugu

Buti sündis Firenze linnas Itaalias. Lapsena õppis ta selgeks Toscana rahvalaulu stiili, mis on tuntud kui stornello. Õige pea palkasid armunud mehed teda oma kallimatele serenaade laulma. Butile andis tunde vokaaltehnika õpetaja Raoul Frazzi. Ta esines ka Itaalia Ringhäälingus. Tema esimene salvestusleping (1930) oli firmaga Edison-Bell Records. 1934. aastal sõlmis ta lepingu Columbia Recordsiga.

Butit kutsuti Itaalias ka kohalikuks Bing Crosbyks ja Frank Sinatraks, sest ta eelistas operetilaadsetele lauludele omaaegset popmuusikat. Ta lõpetas esinemise aastal 1956, olles salvestanud koguni 1574 laulu. Omal ajal oli see salvestamisrekordiks itaalia muusika ajaloos. Tema ainulaadne soe ja meloodiline tenorino falsett ja mezza voce tõid talle rahvusvahelise edu. Carlo Buti mängis mitmes itaalia filmis. Ta suri oma kodus Montelupo Fiorentinos 61 aasta vanuselt.

Tema lauldud "Vivere" kõlab ainsana filmi "Titus" soundtrack'il, mille teised lood kirjutas Elliot Goldenthal.

Tema esitatud laule

• "Faccetta Nera"
• "La Paloma"
• "Amapola"
• "Tornerai"
• "Dove Sta Zazà"
• "Amore Amore"
• "Il Primo Amore non si Scorda mai"
• "Fiorin Fiorello l ' amore è bello"
• "Signorinella Pallida"

Filme

• "Napoli verde-blu" (1935)
• "Per uomini soli" (1938)