Bastille' elevant

Allikas: Vikipeedia
Kipsist elusuurust mudelit kujutav gravüür.
Bastille' elevandi kujutis oma asukohas
Gustave Brioni 1865. aasta illustratsioon Victor Hugo raamatule "Hüljatud".

Bastille' elevant on 1813–1846 Pariisis asunud hiiglaslik elevandikujuline monument. Kuju loomise idee tuli 1808. aastal Napoleonilt ning see pidi olema valmistatud pronksist ja seisma Bastille' väljakul. Pronksist kuju ei valminud kunagi, tehti vaid kipsist täissuuruses mudel, mille kõrgus oli 24 meetrit.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Bastille' langemist 1789. aasta juulis arutleti, kas selle asemele peaks midagi ehitama või peaks see jääma mineviku mälestusmärgiks. Pierre-François Palloyl õnnestus saada luba ehitise lammutamiseks, kusjuures osa kividest võeti uuesti kasutusele Pont de Concorde'i silla ehitusel ning osa müüs Palloy suveniiridena maha.[1] 1792. aastal muudeti ehitise all olnud ala Bastille' väljakuks, millel on tähistatud ainult fordi peaehitise kontuur.

1793. aastal ehitati väljakule Egiptuse-pärase disainiga purskkaev, mis kujutas naist, kelle rindadest voolas vesi.[2][3] Napoleon plaanis Pariisis mitut linnauuendusprojekti ning talle meeldisid eriti mälestusmärgid ta enda võitudele. Ta soovis oma sõjalise vapruse ülistamiseks luua monumentaalset kompleksi ning alustas 24 meetri kõrguse[4] pronksist elevandi rajamist. Napoleon kavatses kasutada lahinguis konfiskeeritud kahurite ümbersulatamisest saadud metalli.[2][5] Elevandi ühes jalas asuvat treppi mööda pidid külastajad jõudma kuju seljal asuvale vaateplatvormile.[2][6]

Ehitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Projekti ülevaatajaks määrati Dominique Vivant ning arhitektiks valiti esialgu Jacques Cellerier. Pinnatöödega alustati 1810. aastal, 1812. aastaks olid valminud võlvid ja maa-alused torud.[7] Uueks arhitektiks võeti Jean-Antoine Alavoine. Et näidata, milline saab olema valmis monument, palkas too Pierre-Charles Bridani, et ta valmistaks elusuuruse puitraamil kipsist mudeli.[2][8] Mudel valmis 1814. aastal ning seda valvas valvur nimega Levasseur, kes elas ühes elevandi jalas.[2]

Ehitustöö katkes 1815. aastal pärast seda, kui Napoleon oli Waterloo lahingus lüüa saanud.[6] Alavoine püüdis siiski veel 1833. aastal leida toetust, et projekti lõpule viia, ning ka mitmed teised näitasid üles huvi Napoleoni ambitsioonikate plaanide elluviimise vastu. 1841. ja 1843. aastal arutas linnavalitsus võimalusi monumendi lõpetamiseks kas pronksi, rauda või vaske kasutades, ent ükski ettepanek ei saanud heakskiitu.

Lammutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Monumendi kipsmudeli naabruses elanud inimesed hakkasid kurtma, et kuju sees elavad rotid, kes rüüstavad toitu otsides nende majapidamisi. 1820. aastate lõpus esitati ettepanekud elevandi lammutamiseks, ent see eemaldati alles 1846. aastal, ehkki selleks ajaks oli ta juba suures osas lagunenud.[9] Tänaseni on säilinud ringikujuline alus, millel elevant seisis. Praegu toetab see Juulisamba soklit.

Bastille' elevandi tegi kuulsaks Victor Hugo romaan "Hüljatud" (1862), kus see on tänavalapse Gavroche'i varjupaigaks. Seda on kujutatud romaani ning romaanil põhineva muusikali ekraniseeringutes, samuti teistes tolleaegset Pariisi kujutavates filmides (nt "Moulin Rouge!").

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lost Paris: The Elephant on the Place de la Bastille. 24. mai 2011. Vaadatud 10. veebruaril 2013.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Simon Schama, Citizens: a chronicle of the French Revolution. Penguin; New Ed edition 26 Aug 2004.
  3. Jules Michelet, Histoire de la Révolution française, t. 6, Paris: Chamerot, 1853, lk. 220–221.
  4. Jean-Denis Lepage, French Fortifications, 1715–1815: An Illustrated History. McFarland & Co, 2009, lk. 183
  5. Mark Willis, The Elephant in Place de la Bastille. 20. september 2007. Vaadatud 10. veebruaril 2013.
  6. 6,0 6,1 Katia Frey, L'Enterprise napoléonienne, raamatus Paris et ses fontaines, lk. 120-21.
  7. Louis Bruyère, Études relatives à l'art des constructions, t. XII (Mélanges), Paris, 1828. lk. 7–11.
  8. Paris à vol d'oiseau, "Monuments", Paris, 1845, lk. 108.
  9. Jacques Hillairet, Connaissance du Vieux Paris, 1956, lk. 9–10.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]