Barca raport
Barca raport (inglise Barca report, pikemalt: An agenda for a reformed Cohesion Policy) on Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi (DG REGIO) nõudmisel koostatud sõltumatu teaduslik uuring [1] Euroopa ühtekuuluvuspoliitika reformimisest, mille koostas Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumi peadirektor Fabrizio Barca[2] ning mis avalikustati 27. aprillil 2009[3].
Barca raporti struktuur ja peamine eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]
Barca raport püüab vastata järgmisele küsimusele: kas ühtekuuluvuspoliitika oma senise ülesehitusega on olnud sobilik senistele väljakutsetele?[1] Raporti peamine raskuskese asub ettepanekutel, mis peaksid ühtekuuluvuspoliitikale andma võtmerolli Euroopa integratsiooni dünaamikas. Raporti võib jagada viieks osaks[1], mis sisaldavad katkeid majandusteooriast, poliitilisest visioonist ja praktilistest kaalutlustest. Kommenteeritud kokkuvõte esitleb kümmet halduspoliitika reformimiseks ettenähtud sammast. Barca raporti väärtus seisneb aga pigem selle äärmiselt põhjalikus diskussioonis selle üle, mis teeb ühtekuuluvuspoliitika eeskujulikuks poliitikaks, milliseid selle poliitika elemente tuleks säilitada ning edaspidi veelgi enam süvendada, millised liialdused ja väärarusaamad tuleks eemaldada või teistmoodi väljendada.[2]
Esimene osa[muuda | muuda lähteteksti]
Barca raporti esimene osa on pühendatud Euroopa Liidu kohapõhise arengupoliitika õigustuseks ja selle eesmärkide tutvustamiseks. Siinkohal tuuakse võrdlus Ameerika Ühendriikidega, vaidlemaks vastu ettepanekutele asendada ühtekuuluvuspoliitika valdkondliku poliitikaga ning viitab kohapõhise poliitika vajadusele, mis on defineeritud kui (1) pikaajaline arengustrateegia, võitlemaks ressursside täispotentsiaali alakasutuse ning püsiva sotsiaalse ebavõrdsusega antud piirkonnas; (2) poliitika, mis on keskendunud avalike hüvede ja teenuste integreeritud tootmisele, mis on paika pandud piirkondlike eelistuste ja teadmistega läbi osalusdemokraatia; (3) süsteem, mis toetab mitmetasandilist valitsemist, hõlmates rangeid tingimusi raha liikumisele.[2]
Teine osa[muuda | muuda lähteteksti]
Raporti teine osa uurib praegust ühtekuuluvuspoliitikat ja selle ajalugu ning annab sellele hinnangu. Raportis viidatakse tõsiasjale, et ühtekuuluvuspoliitika on mänginud olulist rolli “paradigma vahetuses” riikliku, regionaalse ja kohaliku tasandi poliitika teostamisel, toetamaks majanduskasvu, investeeringuid, inimressursside arengut ja igapäevast demokraatiat. Samas leitakse raportis, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole suutnud luua laiaulatuslikku konsensust Euroopas, anda läbipaistvust kõige efektiivsematele meetoditele ega ka stimuleerida pidevat innovatsiooni kohapeal.[2]
Kolmas osa[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmas osa keskendub raporti ettepanekute täpsustamisele. Raport viitab senise poliitika suunamuutmise vajadusele, mis põhineb viiel üldisel printsiibil, lähtudes eelnevatest kogemustest: ressursside kontsentreeritus, toetuste orienteeritus tulemuste saavutamiseks, mobilisatsioon ja õppimine, Euroopa Komisjoni tugevdamine ning kõrgetasemelise kontrolli ja tasakaalu süsteemi tugevdamine. Rõhutatakse, et tehtud ettepanekuid ei saa rakendada järk-järgult, vaid tuleb täide viia üheaegselt.[2]
Neljas osa[muuda | muuda lähteteksti]
Barca raporti neljas osa tegeleb prioriteetidega, millele ühtekuuluvuspoliitika peaks keskenduma. Välja on toodud kuus keskset prioriteeti: innovatsioon, kliimamuutused, migratsioon, lapsed, oskused ja vananemine.[2]
Viies osa[muuda | muuda lähteteksti]
Raporti viies osa keskendub valitsemistavadele. Esile kerkib arvamus, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleks rakendada kõikjal, keskendudes eeskätt vähem arenenud regioonidele. Raportis prognoositakse toetuste eraldamist järgmise skeemi alusel: rohkem kui 80% vähem arenenud piirkondadele ja 15% teistele. Samuti vihjab raport vajadusele luua tingimused piiriülestele koostööprogrammidele.[2]
Barca raporti kümme sammast[muuda | muuda lähteteksti]
1. Põhiprioriteetidele keskendumine
Euroopa Liit peaks suunama 65% oma toetustest kolmele-neljale põhiprioriteedile, mis jaotub liikmesriikide ja regioonide vahel vastavalt vajadustele ja strateegiale.
2. Uus strateegiline võrgustik
Dialoogi Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahel tuleks võimendada ning see peaks põhinema European Strategic Development Frameworki printsiipidel, seades kindlad indikaatorid, eesmärgid ja printsiibid tulemuslikkuse hindamiseks.
3. Uus lepinguline suhe, rakendamine ja aruandlus
Komisjon ja liikmesriigid peaksid looma uut tüüpi lepingulise suhte, mis põhineb tulemuslikkusel ja kontrollitavatel kohustustel.
4. Tugevdatud valitsemine põhiproriteetide suunas
Euroopa Komisjon peaks kindlaks määrama tingimused riiklikele institutsioonidele toetuste jaotamiseks, lähtuvalt kindlaksmääratud prioriteetidest ning hindama eesmärkide täitmist.
5. Täiendavate, innovaatiliste ja paindlike kulutuste edendamine
Euroopa Komisjon peaks tugevdama “täiendavuse” printsiipi, mis tagab, et liikmesriigid ei asenda riiklikke kulutusi EL kulutustega. Lepinguline kohustus on vajalik, tagamaks seda, et meetmed oleksid uuenduslikud ja omaksid lisandväärtust.
6. Edendada eksperimenteerimist ja kohalike osalejate mobiliseerimist
Komisjon ja liikmesriigid peaksid julgustama eksperimenteerimist ning parema tasakaalu loomist kohalikus poliitikas osalemise ja huvirühmade “kaaperdatud” poliitika vältimise vahel.
7. Edendada õppeprotsessi: liikuda võimalike mõjude hindamise suunas
Parem meetodite disain ja rakendamine, hindamaks, millised tulemused oleksid olnud, kui sekkumine poleks aset leidnud, võimaldab paremini aru saada, millised meetodid kuskil “töötavad”.
8. Tugevdada Euroopa Komisjoni kui kompetentsikeskuse rolli
Arendada suuremat spetsialiseerumist Euroopa Komisjonis paremini koordineerides peadirektoraate selleks, et sobitada suurenenud rolli ja kaalutlusõigust Euroopa Komisjoni poliitikas.
9. Finantsjuhtimise ja kontrolli käsitlemine
Saavutada suuremat efektiivsust struktuurifondide haldamisel, jätkates käimasolevat lihtsustamise kava ning kaaludes ka teisi meetmeid, vähendamaks kulutusi ja koormust Euroopa Komisjonile, liikmesriikidele ja abisaajatele.
10. Tugevdada kontrolli ja tasakaalu kõrgetasemelist poliitilist süsteemi
Tugevdatud kontrollide ja tasakaalu süsteem Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu vahel, luues ametliku kohesioonipoliitika nõukogu.[3]
Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Perioodil 2007–2013 keskendub ühtekuuluvuspoliitika Eestis peamiselt neljale valdkonnale: keskkond, investeeringud transpordi infrastruktuuri, teadus- ja arendustöö ning innovatsioon, väljaõpe ja haridus. Lisaks eelnimetatud neljale valdkonnale eraldatakse vahendeid ka ettevõtluse, eriti just väikese ja keskmise suurusega ettevõtluse toetamiseks.[4]. Kuna tänapäeva Euroopas sõltub majanduslik edu tihti regiooni võimest arendada välja võrkusid teiste regioonidega, siis on Eesti Euroopa Regionaalarengu Fondi abiga panustanud seitsmes territoriaalses koostööprogrammis osalemisse: 2 piiriülest koostööprogrammi (Eesti-Läti ja Kesk-Baltimaad koos Soome, Rootsi ja Lätiga), riikidevaheline “Läänemere piirkonna“ programm (osalevad 9 EL liikmesriiki ja Venemaa) ning Eesti osaleb ka kõigis neljas regioonidevahelises koostööprogrammis.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Barca Report. Summary from the point of view of cross-border cooperation" (PDF) (inglise). AGEG/AEBR/ARFE. Vaadatud 24.02.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Marjorie Jouen (mai 2009). "The Barca Report: A Spring Clean for Europe's Cohesion Policy" (PDF) (inglise). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.03.2012. Vaadatud 24.02.2010.
- ↑ 3,0 3,1 "Barca Report: Commissioner Danuta Hübner and Fabrizio Barca present reform proposals for EU Cohesion Policy" (inglise). Press Releases RAPID. Aprill 2009. Vaadatud 24.02.2010.
- ↑ 4,0 4,1 "Euroopa ühtekuuluvuspoliitika Eestis" (PDF). Euroopa Komisjon. Vaadatud 24.02.2010.