Barbara Cartland

Allikas: Vikipeedia
Barbara Cartland aastal 2000.
Barbara Cartland 1925. aastal.

Barbara Cartland (Dame Mary Barbara Hamilton Cartland) (9. juuli 190121. mai 2000) oli inglise kirjanik, arvukate romantiliste romaanide autor.[1]

Cartland sai hariduse Alice Ottley koolis ja Malverni tüdrukutekolledžis. Ta alustas pühapäevakoolis õpetajana ning jätkas seltskonnalehe Daily Express ajakirjanikuna. 1923. aastal avaldas ta eduka esikromaani "Jigsaw".[1]

Barbara Cartland oli äärmiselt viljakas armastusromaanide autor, kuid ta kirjutas ka biograafiaid, lastejutte, kuuldemänge, ilu- ja majapidamisnõuandeid ning etiketiraamatuid. 1983. aastal kanti ta Guinnessi rekordite raamatusse, kuna tal ilmus ühe aasta jooksul 26 teost. Elu jooksul avaldas ta 723 raamatut, mida müüdi 38 keeles enam kui miljard eksemplari. Pärast surma jäi Cartlandist maha 160 käsikirja, mida tema poeg Ian on hiljem kirjastanud.[1] Barbara Cartland on maailmas kuues enimtõlgitud autor ning müüginumbritelt kolmas; temast eespool on vaid William Shakespeare ja Agatha Christie. Ehkki algselt julgemad, muutusid Cartlandi romaanid ajapikku üha leebemaks ning vaated konservatiivsemaks. Enamik ta teostest on ajaloolised, mis võimaldas tal kujutada sugulist karskust usutavamalt. Ta võttis korduvalt sõna abielurikkumise ja lahutuste vastu, ehkki tunnistas, et on ise mõlemaga kokku puutunud.

Abielus oli Cartland kaks korda: esimesel korral 1927-1933 Alexander McCorquodale'iga, kellega sai tütre nimega Raine (1929), ning teisel korral oma esimese mehe nõo Hugh McCorquodale'iga, kellega sai kaks poega, Iani (1937) ja Gleni (1939). Cartlandi tütar oli Briti printsess Diana kasuema.[1]

Kirjutamise kõrvalt tegeles Cartland ka heategevuse ja sotsiaalteemadega, võideldes näiteks mustlaste õiguste eest ja nõudes medõdedele palgatõusu. 1978. aastal lindistas ta koos Kuningliku Sümfooniaorkestriga plaaditäie armastuslaule.[1] Ta oli üks Londoni silmapaistvamaid seltskonnategelasi ja Suurbritannia populaarsemaid meediapersoone. Silmatorkavalt roosasse rõivastatuna esines ta sageli avalikel üritustel ja televisioonis armastuse, tervise, ühiskonna ja poliitika teemadel.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Marlen Rein "Lemberomaanide kuninganna" Postimees, Arter, 19. november 2011, lk 22

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Armastus lõpeb keskööl"
  • "Armastus võidab kõik"
  • "Armastuse jõgi"
  • "Armuleek"
  • "Auvõlg"
  • "Hurm Prantsusmaal"
  • "Imeline unelm"
  • "Kahevõitlus saatusega"
  • "Kättemaks on magus"
  • "Lukustatud süda"
  • "Mägede kutse"
  • "Sfinks kuukiirtes"
  • "Suudlus Roomas"
  • "Võrratu"

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Marlen Rein "Lemberomaanide kuninganna" Postimees, Arter, 19. november 2011, lk 22