Bad Religion

Allikas: Vikipeedia

Bad Religion on Ameerika punk rock bänd, mis loodi 1979. aastal Lõuna-Kalifornias Jay Bentley (bass), Greg Graffin (vokaal), Brett Gurewitz (kitarr) ja Jay Ziskrout (trummid) poolt. Neid on tihti peetud nii punk rocki taaselustajateks 1980ndate aastate lõpul kui ka paljude punk rock bändide mõjutajateks läbi terve nende karjääri. 28 aasta jooksul, mil bänd on eksisteerinud, on neil olnud erinevaid liikmeid ning vaid Graffin on olnud ainus alatine liige.

Praeguseks on Bad Religion avaldanud 14 stuudio albumit, kaks EP-d, ühe live-lindistus ja kaks DVD-d. Nende 1988. aasta albumit Suffer peetakse mõndade poolt hardcore punki kõige olulisemaks albumiks. Bad Religion sai laiemalt tuntuks oma 1994. aasta albumiga Stranger Than Fiction, mis tootis hiljem singlid "21st Century (Digital Boy)" ja "Infected". Kui Gurewitz bändist 1994. aastal lahkus, oli Bad Religionil madal populaarsus kuni albumi The New America väljaandmiseni 2000. aastal. Gurewitz pצöördus bändi tagasi 2001. aastal ja tegi koostööd järgmise kolme albumi valmistamisel.

Bad Religion on eriti tuntud oma kõrgetasemelise stiili, metafooride, sõnavara, kujundlikkuse ja vokaalharmooniate (oozin' aahs) poolest.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane karjäär ja lõhe (1979-1985)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bad Religion loodi 1979. aastal Los Angeleses keskkooli õpilaste Greg Graffin (vokaal, klaver), Jay Bentley (basskitarr), Jay Ziskrout (trummid) ja Brett Gurewitz, tuntud ka kui "Mr. Brett" (kitarr), poolt. Bändi põhilisteks mõjutajateks olid varasemad punk-bändid nagu The Ramones, The Adolescents, Black Flag, The Germs ja The Sex Pistols. Väljaspool punki olid nende mõjutajad väga erinevad, näiteks Elvis Costello, The Jam ja Nick Lowe, aga ka Jack Kerouac. Greg Graffin ütles, et tema mõjutajateks olid "popilt kõlavad rokihelid, mis polnud ilmtingimata kommertslikud".[1]

1981. aastal avaldas bänd oma EP uue kaubamärgi, Epitaph Records all, mis kuulus ning kuulub siiani Gurewitzile. 1982. aastal nägi ilmavalgust bändi esimene täispikk album How Could Hell Be Any Worse?, mille lindistamise ajal vahetus Jay Ziskrout Peter Finestone'iga.

1984. aastal ühines bändiga Greg Hetson, kes vahetas välja võõrutusravile läinud Gurewitzi. Bad Religion pöördus tagasi pehmema, rock and roll'ilikuma stiili poole oma albumiga Back to the Known EP, kuid läks varsti laiali.


Taasühinemine(1986-1992)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1984. aastal helistas Greg Graffin Jay Bentleyle ja palus tal tagasi tulla. Bentley vastus oli alguses ebakindel, aga lõpuks ta nõustus ühe show jaoks tagasi tulema ning lõpetas sellega, et jäigi bändi, sest tal oli nii lõbus. Värskelt võõrutusravilt naasnud Gurewitzi veendi, et ta samuti tagasi tuleks ning kui Pete Finestone trumme ja Greg Hetson teist kitarri mängima tulid, oli Bad Religion jälle tagasi. Taasühinenud bänd avaldas 1988. aastal albumi Suffer, kindlustades enda tagasituleku punki kogukonnas. Seda albumit on fännide poolt bändi parimaks peetud. No Control (1989) ja Against the Grain (1990) suurendasid bändi populaarsust. Neile järgnes album [Generator]] (1992).

Mainstream-edu(1993-1995)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui alternative rock ja grunge said mainstream', hülgas Bad Religion Epitaph Recordsi Atlantic Recordsi kasuks ja taasavaldas kiiresti seitsmenda täispika stuudio albumi Recipe for Hate (1993). 1993. aastal lindistas bänd ka filmi "Poesellid" ("Clerks.") jaoks laulu "Leaders And Followers".

Nende jägmine album, 1994. aastal avaldatud Stranger Than Fiction sai bändi kõige edukamaks, lüües laineid hittidega "Infected" ja "21st Century (Digital Boy)". Tänini on see album Bad Religioni paremini tuntum album, mida müüakse veel 14 aastat pärast selle avaldamist. Enne Stranger Than Fiction avaldamist lahkus Gurewitz bändist seoses Bad Religioni lahkumisega Epitaphist. Gurewitz asendus Brian Bakeriga, kes oli varem olnud bändides Minor Threat ja Dag Nasty. Nüüdsest oli Graffin põhiline laulude kirjutaja bändis.

Gurewitzita periood(1996-2000)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bad Religion jätkas lindistamist ilma Brett Gurewitzita ja avaldas veel kolm albumit Atlanticu kaubamärgi all, alustades albumiga The Gray Race (1996). Selle albumi tuntumad lood on "A Walk" ja "Punk Rock Song" (nii inglise kui saksa keeles).

Brian Baker (vasakul) koos Bad Religioniga live'is Hollandis 1995. aastal.

Nende järgmine album, No Substance (1998) ei olnud just kõige edukam.

Bad Religion lahkus Atlantic Recordsist 2001. aastal ja pöördus tagasi Epitaphi.

Taasühinemine Gurewitz'iga (2001-kaasaeg)[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal taasühines Brett Gurewitz bändiga, et lindistada The Process of Belief (2002). Graffin on öelnud:"Ma olin veidi pettunud, kui ta bändist lahkus, aga mingit teravmeelitsemist meie kahe vahel polnud. Seda ei saa aga öelda ülejäänud bändiliikmete kohta. Aga tema ja mina, olles laulukirjutajad alates bändi algusest saadik, tahtsime tõesti veel kord katsetada."

Nende järgmine album The Empire Strikes First, avaldati 2004. aasta juunis.

Samuti taasavaldas bänd digitaalselt täiendatud versioone mitmetest varastest albumitest Epitaph Records aegadest, näiteks How Could Hell Be Any Worse?, Suffer, No Control, Against the Grain ja Generator.


Bentley (vasakul) ja Graffin (paremal) koos Bad Religioniga live'is (2005).

7. märtsil 2006. aastal avaldati live-DVD Live at the Palladium. See DVD sisaldas mitmeid live-showsid, lisaks ka intervjuusid, muusikavideosid ja fotosid.

Greg Graffinavaldas oma teise sooloalbumi Cold as the Clay 11. juulil 2006.

Bad Religioni hiliseim stuudio album New Maps of Hell avaldati 10. juulil 2007.


Sõnad ja ideoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bad Religion Stockholmis 2004. aastal

Suurem osa Bad Religioni sõnadest on kirjutatud kas Greg Graffini või Brett Gurewitzi poolt. Ainult harvadel juhtudel on nad koos loo kirjutanud. Teised bändi liikmed, näiteks Jay Bentley, on samuti lugude kirjutamisel kaasa aidanud, aga seda vaid vähestel kordadel.

Brett Gurewitz on öelnud, et ta on üritanud imiteerida The Germs lauljat Darby Crashi Bad Religioni varastel aegadel. "Ta kirjutas intelligentset teksti ja ei kohkunud tagasi julge sõnavara kasutamise ees, mis on minu arvates lahe."[2]


Sotsiaalsed ja poliitilised probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed Bad Religioni laulud räägivad erinevatest sotsiaalsetest probleemidest, kuigi bänd üritab vältida kellegi kindla inimese või grupi süüdlaseks tembeldamist.

Siiski ei kasuta bänd alati ainult metafoore, et poliitilisi kommentaare teha. Brett Gurewitz ütles otse, et President George W. Bush oli põhiliseks inspiratsiooniks albumi The Empire Strikes First loomisel. "Terve meie album on pühendatud sellele, et Bush oma kabinetist välja saada. Ma ei usu, et te leiaksite Ameerika Ühendriikide ajaloost hullema presidendi, kui seda on Bush. Ta on maailma ajaloos ilmselt üks hullemaid riigijuhte üldse. Ma lihtsalt vihkan seda tüüpi."[3]

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Usk oma partnerisse, kaaslastesse ja sõpradesse on väga oluline, sest selleta pole teie suhe täielik. Usk mängib seega tähtsat rolli, kuid usk inimestesse, keda sa ei tea, usk religioossetesse või poliitilistesse juhtidesse või isegi inimestesse, kes on laval, inimestesse, kes on avalikkuse silmis populaarsed... nendesse ei tohiks sa uskuda. Sa peaksid kuulama, mis neil on öelda, ning seda siis kasutama." - Greg Graffin

Hoolimata bändi nimest ei loe selle liikmed end antiteistideks. Laulja Greg Graffin on öelnud, et bänd eelistab religiooni kasutada metafoorina millegi sellise kohta, mis ei luba indiviidil vabalt mõelda ega end väljendada. Seega on nende laulud pigem anti-konformsuse kui ateismi kohta. Greg Graffin ise on aga naturalist ja raamatu "Is Belief in God Good, Bad or Irrelevant?" kaasautor. Brett Gurewitz on agnostik ning Jay Bentley on kinnitanud enda usku Jumalasse.

Bändi liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegused liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bad Religion diskograafia
Aasta Album Positsioon USA tabelites Vokaalid Kitarr Bass Trummid
1982 How Could Hell Be Any Worse? Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Jay Bentley Pete Finestone / Jay Ziskrout
1983 Into the Unknown Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Paul Dedona Davy Goldman
1988 Suffer Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1989 No Control Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1990 Against the Grain Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Pete Finestone
1992 Generator Pole olnud Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1993 Recipe for Hate #14 (Heatseekers) Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1994 Stranger Than Fiction #87 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Jay Bentley Bobby Schayer
1996 The Gray Race #56 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
1998 No Substance #78 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2000 The New America #88 Greg Graffin Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Bobby Schayer
2002 The Process of Belief #49 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2004 The Empire Strikes First #40 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2007 New Maps of Hell #35 Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman
2010 The Dissent of Man Greg Graffin Mr. Brett Greg Hetson Brian Baker Jay Bentley Brooks Wackerman

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viitamistõrge: <ref>-sildid on olemas, aga <references/>-silt puudub.