Arutelu:Tartu toomkirik

1806 septembris õnnistati sisse ülikooli raamatukogu esimene päriskodu toomkiriku ümberehitatud kooriosas. Juba sajandi keskpaigaks oli see jõudsasti kasvavatele kogudele kitsaks jäänud, murelikuks tegi kummitav tuleoht. 19. sajandi lõpukümnendiks oli selge — ülikool vajab uut raamatukoguhoonet. Unistus sellest täitus alles sada aastat hiljem — 1980. a valmis Struve t hoone. 1981. a kolis peahoone keldrist raamatukogust vabanenud ruumidesse ülikooli ajaloo muuseum.

    avjoska 8. september 2006, kell 17:01 (UTC)

see tekst on siia lisatud enne artikli loomist (23. juuli 2008). Ilma allikata pole sellel tekstil entsüklopeedilist väärtust--Bioneer1 (arutelu) 16. juuli 2014, kell 19:49 (EEST)[vasta]

Malve lk 9-10 tuleks integreerida:

1.3.1. Allikmaterjali pärinemiskontekst

Keskaegne Tartu, piiskopkonna ainus linn ja ühtlasi selle pealinn, oli kaupmeeste hansalinn. Tegemist oli erilise paigaga, kuna võrreldes teiste Vana-Liivimaa linnadega oli siin palju sakraalseid institutsioone. Tartut võib pidada isegi kirikulinnaks, sest piiskopilikul Toomemäel, all-linnas ja linnasarases oli kokku üle 13 kiriku ja kabeli ning lisaks veel neli kloostrit. (Alttoa 2008: 295)

Toomemäel asuv Tartu Toomkirik oli Vana-Liivimaa kõige suurejoonelisem sakraalehitis. Otsus rajada Tartusse Toomkirik, pärineb Henriku kroonika andmetel 1224. aastast (LH XXVIII: 8). Siiski puudub informatsioon kiriku ehitamise täpse algusaja kohta. Toomkiriku kavandit on mitmel korral muudetud ning see raskendab uurimist. Oletuslik ehitustööde algusaeg on 13. sajandi teine kolmandik (Valk 1995: 59) ning selle ehituses on olnud vähemalt kolm etappi (Alttoa 1992: 12). Toomkiriku allakäik algas seoses reformatsiooniga, mille käigus märatsev rahvahulk 10. jaanuaril 1525. aastal kirikut rüüstas. Kirik tegutses siiski kuni Liivi sõjani. (Valk 1995: 60) Liivi sõja ajal rüüstasid kirikut venelased, kes otsisid peidetud varandusi (Russow 1993: 116). Pärast seda hakkas hoone lagunema ning Poola võimu ajal (1582–1625) oli see juba varemetes. 1624. aastal oli kirikus heinaladu, mis põlema süttis. 1770. aastal lammutas Vene Insenerikomando tornide ülaosa kahe kolmandiku ulatuses. 1804.–1809. aastal rajati varemete idapoolsesse otsa Tartu Ülikooli Raamatukogu, mis laienes pikihoone idaossa 1927.–1929. aastatel. (Valk 1995: 60)

Matmine kirikusse algas pärast selle valmimist, osa matuseid on hilisemate ümberehituste käigus lõhutud. Katedraali ümbrusesse hakati arvatavasti matma juba enne selle ehitamise algust. (Valk 1995: 75) --Oop (arutelu) 18. august 2012, kell 10:33 (EEST) (tekstile lisas vaheridasid Bioneer1)[vasta]

osa sellest viidatud tekstist saab ilmselt integreerida (ümbersõnastatult?) artiklisse--Bioneer1 (arutelu) 16. juuli 2014, kell 19:49 (EEST)[vasta]

"16. sajandil oli toomkirik Ida-Euroopa suurim kirikuhoone ja tellisehitis."[muuda lähteteksti]

Ma olen kuulnud et ta oli nii suurim, Riia toomkirikuga võrdne, kui ka Riia toomkirikust väiksem. Kumb ta siis oli ikkagi? MrThe1And0nly (arutelu) 30. august 2022, kell 16:00 (EEST)[vasta]