Arutelu:Schrödingeri kass
Tuumajutt ripub õhus ja kogu kirjeldus ebapiisav.– Eelneva allkirjata kommentaari kirjutas 194.150.65.119 (arutelu • kaastöö).
- Arutelulehtedel lisa oma kommentaari lõppu allkiri, kirjutades neli tildet (~~~~) või vajutades tööriistaribal allkirjanuppu
. - Neptuunium ❯❯❯ arutelu 19. aprill 2017, kell 19:04 (EEST)
Sarjas "Suure Paugu teooria" Sheldoni suust kõlanud Schrödingeri kassi seletus oli arusaadav, siinne artikkel seda aga ei ole. • • • Kasutaja:Ahsoous • [[Kasutaja arutelu:Ahsoous |arutelu]] • 19. aprill 2017, kell 20:06 (EEST)
Üle kirjutatud. Commonsi viide ära kaotatud. Varasem tekst:
Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mille töötas välja kvantmehaanikaalaste töödega kuulsaks saanud Austria füüsikateoreetik Erwin Schrödinger. Selle eksperimendiga soovis ta näidata kvantmehaanika ebatäiuslikkust üleminekul mikromaailmast makromaailma.
Eksperimendi põhimõte[muuda lähteteksti]
Kvantmehaanika väidab, et kui n-ö rasket aatomituuma (mis võib radioaktiivselt laguneda) ei vaadelda, on selle osakese olek kirjeldatud 2 oleku superpositsioonina ehk tuum on samal ajal nii ergastatud kui ka mitteergastatud. Järelikult kass, kes istub sellise aine aatomitega ühes kastis, on samal ajal nii surnud kui ka elus. Kui kast avada, võib vaatleja näha vaid ühte võimalikku olekut: kas tuum lagunes ja kass on surnud või tuum ei lagunenud ja kass on elus.
Eksperimendi põhiküsimus on: millal muutub süsteem kahe oleku segust üheks konkreetseks olekuks? Eksperimendi eesmärk on näidata, et ilma reegliteta, mis näitavad, millal toimub lainefunktsiooni kollaps, ei ole kvantmehaanika täiuslik.
Kuna on ilmselge, et kass peab olema kas elus või surnud (kuna nende kahe oleku kombinatsiooni ei eksisteeri), siis on see seaduspära omane ka aatomituumale. See peab kindlasti olema kas ergastatud või mitte.
Suurtes keerulistes süsteemides, mis koosnevad mitmetest miljarditest aatomitest, toimub dekoherents peaaegu hetkeliselt ning seetõttu ei ole võimalik, et kass oleks kas või mingilgi ajahetkel korraga nii surnud kui ka elus. Dekoherents ise on üks olulisemaid eksperimendi osi.
Originaalartikkel ilmus 1935. aastal. Artikli eesmärk oli arutleda Einsteini-Podolsky-Roseni paradoksi üle, mille Albert Einstein, Boris Podolsky ja Nathan Rosen olid samal aastal varem avaldanud. EPRi ja Schrödingeri artikkel tõid sisse “kvantpõimituse” (saksa keeles Verschränkung, inglise keeles quantum entanglement, Schrödingeri loodud termin) mõiste, veidra seisundi, mis on omane kvantolekutele, kus kaks süsteemi ilmnevad superpositsioonina.