Aristippos

Allikas: Vikipeedia

Aristippos Küreenest (umbes 435 eKr – umbes 356 eKr) oli vanakreeka filosoof, kürenaikute koolkonna rajaja. Ta oli Sokratese õpilane, kuid omandas hoopis teistsugused filosoofilised vaated, õpetades, et elu eesmärk on naudingute poole püüdlemine.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aristippos sündis Küreenes umbes 435 eKr. Ta tuli Kreekasse, et olla seal kohal olümpiamängudele, kus ta kohtus Ischomachosega, kelle kirjeldused Sokratesest tekitasid Aristipposes suure soovi Sokratesega kohtuda, mistõttu ta läks Ateenasse [1] ning jäi Sokratesega peaaegu kuni tema hukkamiseni 399 eKr.

Ta oli Sokratese õpilane, aga ta kaldus oma õpetajast kaugele nii teoorias kui praktikas. Ta elas luksuslikult ja õnnelikult, otsis meelelisi naudinguid ja tuntud hetääri Laisi seltskonda. Ta küsis õpetamise eest raha, olles Sokratese õpilastest esimene, kes seda tegi.[2].

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küreene, Aristippose sünnikoht

Anekdootlikud jutustused Aristipposest, mida leiab Diogenes Laertiose[3] tekstidest ohtralt, ei jäta meile Aristipposest kuidagi sellist muljet, nagu ta oleks kõigest oma ihade ja kirgede ori. Pigem näib ta nende juttude põhjal olevat keegi, kes uhkusega leiab naudingut kõikvõimalikest erinevatest olukordadest ning suudab kontrollida nii ebaõnne kui ka jõukuse hetki. Need illustreerivad ja kinnitavad kaht Horatiuse ütlust, et Aristippose ettekirjutuste järgmine tähendab, et „ma püüan kohandada olukordi iseendale sobivaks, mitte kohandada iseennast vastavalt olukorrale"[4] , ja et "iga elu pale, iga peatuspaik ja seik oli ta vastu helge"[5].

Kui Aristipposele heideti ette tema armastust kehaliste himude rahuldamise vastu, siis ta vastas, et "parim pole mitte naudingutest täielik hoidumine, vaid oskus nendega meisterlikult toime tulla, ilma et need kunagi sind kahjustaks"[6]. Kui Sürakuusa türann Dionysios tundis end Aristippose märkustest solvatuna, käskis ta Aristipposel istuda kõige madalamale kohale laua ääres, ent Aristippos vastas rahulikult: "sa soovid sellele pingile au osutada"[7].

Ta võis olla valitseja juures vang, kaasõpilased võisid teda sõimata truudusetuse eest Sokratese vastu, türann võis teda jämedalt solvata, tema peale võidi sülitada, ent Aristippos olevat kõigest hoolimata jäänud sama rahulikuks, nagu ta oleks olnud mõnd pidusööki nautides.

Ta andis oma õpetused edasi oma tütrele Aretele, kes andis need omakorda edasi oma pojale Aristippos nooremale, kes väidetavalt süstematiseeris vanaisa õpetuse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Plutarchos, de curiositate 2.
  2. Diogenes Laertios, 2.65
  3. Diogenes Laertius, 2.65 jj.
  4. Horatius, Ep. 1.1.18
  5. Horatius, 1.17.23.
  6. Diogenes Laertios, 2.75
  7. Diogenes Laertios, 2.73

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Durant, Will (1967). The Story of Philosophy (väljaanne 2nd ). New York: Simon & Schuster. 
  • Fuller, Benjamin A. G. (1955). A History of Ancient and Medieval Philosophy (väljaanne Rev ). New York: Holt. 
  • Hamlyn, D. W. (1987). A History of Western Philosophy. London and New York: Viking. 
  • Kenny, Anthony, toim (1994). The Oxford History of Western Philosophy. Oxford and New York: Oxford University Press.