Akusmaatika

Allikas: Vikipeedia

Akusmaatika on muusikas printsiip, mille kohaselt heli on kuulaja jaoks lahus helitekitajast.

Mõiste algne tähendus on seotud Pythagorasega, kelle õpilased jagunesid nö akusmaatikuteks ja metemaatikuteks. Akusmaatikud (kreeka keeles ἀκουσματικοί 'kuulamisaldis') olid need, kes kuulasid õpetaja loenguid eesriide taga, teda nägemata. Akusmaatikud moodustasid õppurite nö välise ringi. Vastavalt õppurite siseringi moodustasid nö süvitsi õppijad: matemaatikud.

Akusmaatika mõistest rääkis muusika kontekstis 1955. aastal raadiosaates prantsuse kirjanik Jérôme Peignot, kes kasutas väljendit 'akusmaatiline müra' (bruit acousmatique). Ta soovis selle mõistega kirjeldada konkreetse muusikaga tekkinud muusika uudset kuulamisprintsiipi, mille puhul heli on lahutatud tekitajast.

Pierre Schaeffer raamatus Traktaat muusikalistest objektidest (Traité des objets musicaux, 1966) võrdles helisalvestajat Pythagorase eesriidega, mis võimaldab helilindile talletatud helide kontsentreeritud, paljukordset ja heli järjest peenematesse detailidesse süvenevat heli abstraktsete omaduste väljakuulamist helistuudios.

1974. aastal tegi helilooja François Bayle, kes oli ka Muusika uurimise rühma (Groupe de Recherches Musicales) juht, ettepaneku kasutada puhtalt lindimuusika kuulamise kontekstis elektroakustilise muusika üldmõiste asemel mõistet 'akusmaatiline muusika'. Tema ettepanekul oleks akusmaatilise muusika puhul kuulamise fookus mitte esitajal, vaid sellel, kuidas me helisid ja muusikat kuulame ning mida me kuulamise kaudu taotleme.

Tavapärases muusika kuulamise praktikas on kuulajal olnud alati visuaalne ülevaade helide tekitajatest. 20. sajandil leiutatud heli salvestamise ja taasesitamise vahendid on aga loonud kuulaja jaoks täiesti uue olukorra: heli on lahutatud tema füüsilisest tekitajast. Heliloojatele on see andnud uued töövahendid: muusikas on nüüd võimalik helisid kõikmõeldaval moel kombineerida, mängida nende läbipaistvuse ja läbipaistmatusega, luua reaalses maailmas võimatuid allusioone ja ambivalentsust, mängida tähenduste, metamorfooside, akustiliste kujutluspiltide ning heli tajumisega erinevate omadustega virtuaalsetes ruumides. Helide salvestamine on andnud heliloojatele võimaluse kombineerida erinevatel aegadel ja erinevates süseemides salvestatud helisid ning paindlikult mängida ka heli kõige peenemate detailidega: võimalik on muuta heli karakterit ja tämbrit või kombineerida kõikvõimalikke reaalse maailma helisid.

Akusmaatika ideede kaudu on tänapäeval laienenud ka muusikaanalüüsi ja muusikapsühholoogia uurimisvaldkonnad, kuna muusika kontekstis on hakatud lisaks traditsioonilistele muusikalistele helidele tegelema kõikvõimalike helidega.

Akusmaatika põhimõte leiab rakendamist ka filmis, kus selle eesmärgiks on luua vaatajale kujutlus kaadritagusest maailmast ning selle seostest kaadrisisese maailmaga. Näiteks vaatajale näidatakse kõigepealt heli allikat ning alles siis, kui vaataja enam heliallikat ei näe, lastakse kõlada helil või vastupidi.