Ab intestato
Ab intestato on Rooma õiguses seadusjärgne pärimine.[1]
Pärimine Rooma õiguses saigi toimuda kahel alusel, kas seaduse alusel ehk ab intestato või testamendi alusel ehk ex testamento.[1]
Seaduse alusel on pärijateks tavaliselt surnud isiku lähedased ehk sugulased. Rooma õiguses tunti kaht suguluse liiki: agnatio ehk võimusugulus, mis on suhe isikute vahel, kes kuuluvad ühise paterfamilias´e ehk pereisa võimu alla, ning cognatio ehk veresugulus. Suguluses eristatakse otsejoones sugulust ehk linea directa, kelleks on lapsed, vanemad, vanavanemad jne, ja külgjoones sugulust ehk linea collateralis, kelleks on õed, vennad, tädid, onud jne. Sugulusastmetega ehk gradus´ega määratakse suguluskaugust. Sugulusastet määratakse selle alusel, mitu sünni fakti on kahe isiku vahel.[2]
Pärijate grupp moodustab järgu ehk klassi, mida nimetatakse ordo`ks. Pärida võis kas in capita ehk päiti, mis tähendab, et pärand jaotati pärijate vahel osadeks, või in stripes, mis tähendab, et päriti põlvkondade viisi ning pärijad saavad koos selle, mille saaks nende surnud eelneja pärija.[2]
Pärimine 12 tahvli seaduste alusel[muuda | muuda lähteteksti]
12 tahvli seadustes käsitleb pärimist viies tahvel.[3]
12 tahvli seaduste alusel kutsuti esimeses klassis pärima isikuid, kes olid perekonnas surnud isiku vahetu võimu all ehk sui heredes. Vahetu võimu all olid perepojad ja -tütred, nende sündinud lapsed ning surnud isiku abikaasa, kui tegemist oli cum manu abieluga, ning lapsendatud isikud. Sui heredes pärisid in stripes ehk põlvkondade viisi.[4]
Inst. 3.1.2. Sui autem heredes existimantur liberi, ut et supra diximus, qui in potestate morientis fuerunt, ueluti filius filiaue, nepos neptisue ex filio, pronepos proneptisue ex nepote filio nato /.../. (Oma pärijateks (võimu alt vabanevateks pärijateks) peetakse, nagu ütlesime eespool, neid, kes on tema (st pärandaja) võimu all tema surma ajal nagu poeg või tütar, pojapoeg või pojatütar, pojapojapoeg või pojapojatütar /…/).[5]
Esimese klassi pärijate kohta on XII tahvli seadustest säilinud järgnev katkend: Gai. 3.1. Intestatorum hereditates ex lege XII tabularum primum ad suos heredes pertinent. (XII tahvli seaduste kohaselt kuuluvad pärandid, millel kohta ei ole testamenti tehtud, esimesena neile, kes on omad pärijad (s.t. pärandaja võimu all)).[6]
Juhul kui surnud isiku vahetu võimu all olevaid isikuid pole, siis kutsuti teises klassis pärimisele lähimad agnaadid. Agnaadid on isikud, kes alluksid ühtse paterfamilias´e võimule, kui ta elaks. Nendeks olid surnud isiku vennad, õed, ema. Pärand jaotati pärijate vahel osadeks ehk päriti in capita.[2][4]
Juhul kui polnud ka agnaate, siis olid kolmanda klassi pärijateks sugukondade liikmed ehk gentiles.[4]
Viiendas tahvlis on toodud seadusjärgse pärimise kohta, kui isikul puudub oma pärija, järgnev: „Kui testamenti tegemata sureb keegi, kel oma pärijat ei ole, saagu lähim isapoolne sugulane ta majapidamise. Kui isapoolset sugulast ei ole, saagu sugukondlased majapidamise“.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 174.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 182.
- ↑ 3,0 3,1 Annus, A., Kolk, K., Puhvel, J., Päll J. Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tartu: Greif 2001, lk 271.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 183.
- ↑ Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 225.
- ↑ Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 239.