Üliõpilaste Kompleksse Teadusliku Uurimistöö Büroo

TRÜ Üliõpilaste Kompleksse Teadusliku Uurimistöö Büroo (ÜKTUB) oli aastatel 1969–1977 Tartu Riikliku Ülikooli eri teaduskondade üliõpilasi ja õppejõude ühendav uurimis- ja arendusasutus, ülikoolis kõrgkoolipedagoogika uurimissuuna algataja ja aastatel 1974–1991 tegutsenud sellealaste allüksuste (kõrgkooli kompleksse uurimise laboratoorium, kõrgkoolipedagoogika labor, õppetehnika ja -metoodika teenistus) inkubaator, kasvulava.

Asutamine

NSV Liidu Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeerium kehtestas 1968. aasta mais „Üliõpilaste konstrueerimis-, projekteerimis-, uurimis- ja majandusbüroode tüüppõhimääruse“, millest teada saades hakkasid toonased vanemõpetajad jurist Eerik-Juhan Truuväli ja füüsik Valdo Ruttas ning õigusteaduse üliõpilane Rein Saarma taotlema sellise büroo loomist TRÜ-s. Tänu teadusprorektor Johannes Tammeoru toetusele õnnestus lõpuks rektor Feodor Klementit veenda büroo vajalikkuses. Rektori käskkirjaga 1. oktoobrist 1969 kuulutati ÜKTUB looduks ning mainitud kolm initsiaatorit kinnitati selle juhatuse liikmeteks. Nende kanda jäi kogu edasise tegevuse jaoks vajalike tingimuste loomine (tööruumid, finantseerimine, töörühmade komplekteerimine) ja muidugi büroo tegevusprogrammi väljatöötamine.

Tegevussuunad

Büroo tegevussuundadeks võeti lisaks tüüppõhikirjas eelistatud spetsiaalsele konstrueerimisele ja projekteerimisele sotsiaalse planeerimise suund, aga põhisuunaks kujundati kõrgkooli õppe-kasvatusprotsessi uurimine.

Koostöös üldfüüsika kateedri koosseisu kuuluva õppe-remonttöökojaga (juhataja Endel Peets), ülikooli arvutuskeskusega, erinevate teaduskondade õppejõududega ning tänu poliitökonoomia kateedri õppejõu Enn Hansbergi kogemustele ja aktiivsusele õnnestus kiiresti sõlmida ETKVL Rakvere Kaubandusliku Inventari Tehasega väga mitmetahulised ja pikaajalised majanduslepingud, mis tuginesid ülikooli laialdasele potentsiaalile ning haarasid ettevõtte töötingimuste ja töötajate rahuolu uuringuid, laomajanduse arvutiseerimist, tootmisliinide energiamahukuse vähendamist, tootmisliinide automatiseerimist, originaalsete tehnoloogiate kasutusele võtmist jpm.

Bürool, mis sel moel muutus kohe isemajandavaks allüksuseks, võimaldas toonane ülikooli juhtkond majanduslepingutest saadava kasumi kasutada ülikooli enese õppeprotsessi kompleksseks uurimiseks ja haridusuuenduslikeks ettevõtmisteks, jättes ka ülikooli üldkulud erandina büroo sissetulekutest maha arvamata.

Büroo tööruumide probleemi lahendamiseks andis teadusprorektor Johannes Tammeorg büroole võimaluse ehitada ülikooli aktinomeetriajaama territooriumile Ränikülla Soomest hangitud monteeritav kilpmaja, millega üliõpilased EÜE kogemustega energilise juhatuse liikme Rein Saarma juhtimisel kiiresti hakkama said.

Kõrgkoolipedagoogika

Kõrgkoolipedagoogika suunal, mille algatas ja mida juhatas Valdo Ruttas, tegutsesid 1972. aastal üliõpilaskontingendi kujunemise, õppeprotsessi, üliõpilaste teadusliku töö, nende vaimsete ja füüsiliste võimete dünaamika, kaugõppe problemaatika, tehniliste vahendite kasutamise ja lõpetanute tööalase edukuse uurimisrühmad. Sel aastal lõi ÜKTUB töös kaasa 51 õppejõudu ja 104 üliõpilast. Rein Saarma, Peeter Kreitzberg, Heino Heinla, Harry Faiman, Viktor Sieben, Mati Salundi, Edgar Krull, Jaan Kõrgesaar, Valdar Parve, Mare Suuder, Mare Orav, Indrek Koolmeister, Malle Viido, Eleanora Fljaišer, Toomas Hansson. See on vaid lühike loend büroo töös kaasa löönud noortest, kellest kujunesid edaspidises elus eesti haridus- ja teaduselu edendajad, teadlased, õppejõud, oma eriala tippspetsialistid.

12.–14. mail 1972 Käärikul toimunud konverentsil „Kõrgkoolipedagoogika probleemid“ tutvustasid büroo asutajad Valdo Ruttas ja Eerik-Juhan Truuväli nende aastate jooksul välja töötatud ja büroos käivitunud Kõrgkooli uurimise kompleksset ja süsteemset programmi, milles olid eristatud ja konkretiseeritud metodoloogiline, kronoloogiline, organisatsiooniline ja praktiline plaan (1).

Ülikooli õppe-kasvatusprotsessi komplekssel empiirilisel uurimisel tugineti teadusloost üle võetud kolmeaspektilisuse kontseptsioonile, mille järgi uuritavaid protsesse tuleb käsitleda aineloogilise, psühholoogilise ja sotsioloogilise aspekti kompleksis.

Sotsioloogilise aspekti katmiseks töötati 1971. aasta kevadsemestriks välja ja võeti järgmisel õppeaastal kasutusse sotsioloogilised ankeedid „Loengust eksamini“ (õppeprotsessi uurimiseks), „ÜTÜ-I“ ja ÜTÜ-II“ (üliõpilaste teadusliku töö ja selle juhendamise uurimiseks), „Ülikool-töö-kodu“ (ankeet kaugõppe üliõpilastele), „VT-71“ (üliõpilaste vaimse tervise uurimiseks).

Psühholoogilise aspekti empiirilise uurimise vahenditena hakati kasutama rahvusvaheliselt tunnustatud teste: Cattelli isiksuse testi, mille eesti kontingendile normeerimisel osaleti, Hollandi testi, sotsiomeetrilisi teste, rahuloluuuringutes Lazarsfeldti latentsete struktuuride meetodil koostatud teste.

Aineloogilises aspektis empiirilisi uurimusi tehes kasutati erinevaid ainealaseid teste, milles arvestati konkreetsete õppeainete spetsiifikat. Nii näiteks ehitati füüsika ainetestid üles, tuginedes füüsikaliste mõistete omavahelistele seostele, mis selgusid võrkanalüüsi käigus. Muusikalise õppematerjali korral (büroo esimene aspirant oli konservatooriumi üldklaveri kateedri juhataja ametipostilt tulnud Jüri Plink) tuli õpitavate palade didaktiliste võimaluste väljaselgitamiseks läbi viia kontentanalüüs.

Empiiriliste andmete ettevalmistamisel töötlemiseks ülikooli arvutuskeskuses polnud probleemi, kuna büroo töös kohe selle algusest peale lõid kaasa mitmed matemaatikaüliõpilased, kelles V. Ruttas füüsikaloengutes-seminarides oma meetodeid kasutades kõrgkoolipedagoogika vastu huvi oli äratanud. Kui neist üks aktiivsemaid, Peeter Kreitzberg 1972. aastal ülikooli lõpetas, õnnestus seni ühiskondliku töö korras juhitud büroole saada palgaline juhataja ametikoht, mida oma kahel esimesel akadeemilisel tööaastal täitiski Peeter.

1975–1977 oli ÜKTUB juhataja samuti juba õigusteaduse üliõpilasena büroos teadlasteed alustanud ja edaspidi selle baasil loodud laboris ka oma kandidaaditöö teinud Toomas Hansson.

Aastatel 1972–1976 ilmusid teadustööde kogumikud „Õppeprotsessi organiseerimine. I–V“ (2) ning 127 büroos kaasa löönud õppejõudude ja üliõpilaste kõrgkoolipedagoogikaalast artiklit (3).

Tähtaegselt kaitses oma kandidaaditööd „Õppeprotsessi struktuur-funktsionaalne analüüs Tallinna Riiklikus Konservatooriumis“ 1972–1975 aspirantuuris õppinud Jüri Plink, kes lisaks oma originaalsele muusikalise õppematerjali didaktilisi võimalusi avavale meetodile kasutas konservatooriumi uurimiskontingendil ka kogu ÜKTUB-s välja töötatud sotsioloogiliste ja seal läbi proovitud psühholoogiliste uurimisvahendite täiskomplekti. Väitekirja juhendajaks oli füüsika-matemaatikakandidaat Valdo Ruttas, kellele Nõukogude Liidu kõrgema ja keskerihariduse ministeeriumi juures asuv kõrgem atestatsioonikomisjon andis kõrgkoolipedagoogika valdkonnas tehtud organisatsioonilise töö ja sel alal ilmutatud teaduslike artiklite põhjal õiguse juhendada pedagoogikaalaseid kandidaaditöid.

Ümberkorraldus ja uued üksused

ÜKTUB-s kõrgkooli õppe-kasvatusprotsessi uurimisega tegelevate töörühmade baasil loodi 1974. aastal Kõrgema Kooli Kompleksse Uurimise Laboratoorium (KKKUL), mida ühiskondliku tööna jäi juhtima põhikohaga üldfüüsika kateedri juhatajana töötav V. Ruttas. 1976. aastal arvati laboratoorium Nõukogude Liidu juhtivate uurimisasutuste hulka. 1983. aastast hakkas KKKUL kandma kõrgkoolipedagoogika labori nimetust.

ÜKTUB lepinguliste tööde üheks baasiks olnud õppe-remonttöökoda liideti 1977 õppetehnika ja -metoodika teenistusega (4), mille esimeseks juhatajaks oli juba 1973. aastast olnud füüsik Toivo Madise, kes büroo tegemistes oli kogu aeg osalenud erikonstrueerimis- ja projekteerimistööde lepingute koordinaatorina. Bürood selle viimastel tegevusaastatel juhtinud Toomas Hansson jätkas üliõpilaste teadusliku töö teemal KKKUL-is ja 1986. aastal kaitses ta Valdo Ruttase juhendamisel valminud pedagoogikakandidaadi väitekirja „Diplomitöö pedagoogilised võimalused spetsialistide professionaalses kujunemises“.

1. oktoobril 1969 alustanud ÜKTUB-st 1974. aastal eraldunud KKKUL, 1983. aastast TRÜ kõrgkoolipedagoogika labor, tegutses ülikooli ametliku allüksusena kuni 1991. aasta 1. veebruarini. Kõrgkoolipedagoogika labori nimi sai edaspidi tuntuks kui mõttetalgute meetodi sünnikoht, kuigi mõttetalgute koorumise algus jäi veel 1982. aastasse, st KKKUL-i perioodi.

1987. aasta suvel välja kuulutatud perestroika algusest alates oli TRÜ kõrgkoolipedagoogika labor end tõestanud kui väga tõsiselt võetav innovatsioonide vedur: aastast 1987, tänu koostööle TRÜ üldfüüsika kateedri toonase juhataja dotsent Henn Voolaiuga (5), Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi füüsika kabineti juhataja Lilian Tambeki ja asedirektori Ene-Silvia Sarvega (6) sai mõttetalgute varal hoo sisse aastaid kestnud koolifüüsika uutmise protsess, milles aktiivselt lõid kaasa ka mitmed Teaduste Akadeemia teadlased eesotsas esimeseks koolifüüsika ühingu esimeheks valitud Jaan Pruulmanniga. Koolifüüsikute käes on siiani purustamata Eesti mõttetalgute kestusrekord, Helme kutsekoolis 11 ööpäeva, 7.–17. septembril 1987. Sellele eelnenud osaliste arvult (150) suurimatel ja pöördelistel Tartu talgutel 17.–22. augustini määratlesid õpetajad end mitte enam käsutäitjate või heal juhul kaasatutena, vaid koolifüüsika uuenduse juhtiva jõuna. Neil Tartu talguil kogetust inspireerituna asus Helmes Arvutirühma juhtima Agu Vissel, hiljem on ta tegelenud aastakümneid mõttetalgute fenomeni selgitamisega.

1990. aasta lõpuks oli talgugrupi poolt eri elualadel korraldatud üle 140 tulemusliku mõttetalgu. Ometi ei leidnud ei iseseisvuva riigi toonane ministeerium ega ülikooli juhtkond finantse labori tegevuse jätkumiseks ja vahendite kokkuhoiu eesmärgil viidi läbi seniste allüksuste koondamine ühte, Pedagoogika Keskusse. 1. veebruaril 1991 viidi pärast koosseisude koondamisi alles jäänud töötajad üle Pedagoogika Keskuse Haridusinnovaatika laborisse.

Märkimisväärne on, et üleminekuperioodi Pedagoogika Keskuse juhtideks said mehed, kelle tee pedagoogikasse oli alanud üliõpilaspõlves just nimelt ÜKTUB-s: Valdo Ruttase juhendamisel pedagoogikakandidaadiks saanud Mati Salundi oli keskuse juhataja 1991–1994, ÜKTUB-d kaks aastat juhatanud Peeter Kreitzberg juhtis keskust aastatel 1994–1995, rääkimata tema edasisest karjäärist haridus- ja teaduspõllul.

Mõttetalgute „peakorter“ kolis aga 1. veebruarist 1991 Tähe 4 füüsikamajast Tuglase tänavale, ATK Juhtimise Kõrgemasse Kooli (JKK), kus Valdo Ruttas JKK rektori Jüri Järviste kutsel juba viis aastat Mati Tamme juhatusel toimetavas juhtimise kateedris poolel dotsendi kohal mõttetalgute seemet oli külvanud. 1991. aastal nihkus talgute peakorter juhtimise kateedrist värskelt loodavasse regionaalarengu kateedrisse, mille juhatajaks valiti filosoofiakandidaat Jüri Ginter, kellest 1986. aastal JKK-sse tööle läinuna sai kohe aktiivne mõttetalgute meetodi täiustaja ja Valdo Ruttase kõrval pea poolte mõttetalgute talgujuht. Mõttetalgute keskuse JKK-s resideerimise perioodi jäävad ka EPA energeetikaüliõpilasena talgugrupiga liitunud Ivar Dembovski tuleristsed talgujuhina. Just JKK poolt Edinburghi ülikooli suunatuna sai Ivarist filosoofiadoktor. Tema doktoridissertatsioon käsitles nõuandevõrgustikku maal ja ühiskonna huvi seda rahastada ning selle seoseid toiduainete tootmise tasemega aastatel 1945–1995 Inglismaa, Taani, Hollandi ja Soome näitel. 4. aprillil 1994 sai Ivarist AS Rait managing director ja juba mai keskel lähevad lahti firma esimesed mõttetalgud: 1994 ja 1995 sagedusega kahed talgud aastas, aga 1996 ja 1997 juba kaks korda rohkem.

1. septembrist 1994 lõppes Valdo Ruttase töö JKK regionaalarengu kateedris ning 1991. aastast põhitöö kõrvalt täidetud arendusjuhi roll perefirmas AS Rait sai kolme aasta järel vormistatud arendusdirektori töölepinguga, mis kestis kuni pensioniea saabumiseni, 31. jaanuarini 2002.

Ajavahemikku 1994–2009 on siiani ÜKTUB vaimsust edasi kandev Talgujate seltsing hakanud kutsuma hargnemise perioodiks, märkimaks, et ühest keskusest juhitava liikumise asemel korraldasid mõttetalguid sel perioodil erinevad institutsioonid ja talgujuhid. Talgujate sünnipäev on 1. mai 2009, mil Tartu Descartes'i Lütseumis said „Teeme ära!“ talgupäeval taas kokku 1980. aastate Talgugrupi veteranid, et arutleda Valdo Ruttase tõstatud teemal „Kuidas arendada õppivas Eestis tegusaid mõttetalguid?“

Kirjandus

• Руттас В.И.,Труувяли Э.-Ю.В. Комплексная и системная пограмма исследования высшей школы. - Материалы научно-методической конференции "Проблемы педагогики высшей школы".I. - 12-14 мая 1972 г. Тарту, 1972, с.32 -40
• Организация учебного процесса. Сборник методики и данных исследования. Вып. I - V. Тарту, 1972 - 1976.
• Библиография трудов по педагогике высшей школы сотрудников лаборатории комплексного исследования высшей школы ТГУ 1970 - 1980. Тарту 1981. 31 с.
• Maire Utt. Õppetehnika ja -metoodika teenistus. – „Tartu Riiklik Ülikool“ 1978, 28.mai
• Henn Voolaid. Koolifüüsika uutmine. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi 2018. XLVI. Reaal- ja loodusteadused rahvusülikoolis, lk. 22 -36.
• Füüsikaõpetus : (saamislugu ja programmi projekt) / Eesti NSV Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut ; Koostanud Ene Sarv. Tallinn : Eesti NSV Haridusministeerium, 198