Õiguse ennustusteooria

Õiguse ennustusteooria ehk halva inimese teooria on Oliver Wendell Holmesi õigusfilosoofia lähtekohaks. Selle järgi peaks õiguse uurimisel olema mõõdupuuks see, kuidas kohtud tegelikult toimivad.

Nimetus "halva inimese teooria" (bad man theory) tuleneb 1897. aastal Harvard Law Review's avaldatud artiklist The Path of the Law. Vastandina õiguse moralistlikele või loogilistele käsitlustele pakub Holmes "meie sõbra, halva inimese, seisukoha," kes "ei hooli kahe õlekõrre võrragi aksioomidest ega deduktsioonidest," kuid kes siiski "tahab teada, mida [...] kohtud tõenäoliselt tegelikult teevad." Holmes lisab: "Paljuski mõtlen nagu tema. Ennustused sellest, mida kohtud tegelikult teevad, ja ei midagi pretensioonikamat, on see, mida mina pean silmas õiguse all."

Teooria puuduseks on see, et paljuski puudub tal selgitusjõud. Nii ei suuda ta selgitada seda, kuidas teevad kõrgema astme kohtud otsuseid. Oleks kummaline väita, et nad lähtuvad sellest, mida kohtud (st nad ise) tegelikult teevad.

Halva inimese teooriat on võimalik vaadelda mitte kui teooriat õiguse iseloomust ja kehtivusest, vaid kui Holmesi soovitust mõttelaadi kohta, millega nii praktikud kui teoreetikud peaksid õigusele lähenema.

Teoorial oli võtmeroll Ameerika õigusrealismi kujunemisel.