Õhukaitse tuvastusvöönd

Õhukaitse tuvastusvöönd (ingl air defense identification zone, lühend ADIZ) on kindlaksmääratud mõõtmetega õhuruum, milles õhusõidukid on kohustatud täitma erilisi tuvastamis- ja teatamisprotseduure lisaks nendele, mis on seotud lennuliiklusteenuste (ATS) osutamisega ^[1].

Esimene õhukaitse tuvastusvöönd loodi 27. detsembril 1950. aastal USA-s ^[2] ning tänapäeval on neid vööndeid maailmas umbes 20 ^[3]. Vööndid on näiteks Kanadal, Indial, Jaapanil, Pakistanil, Norral, Ühendkuningriigil, Hiinal, Lõuna-Koreal, Taiwanil ja USA-l ^[4].

Rahvusvahelised kokkulepped ei luba ega ka keela riigil õhukaitse tuvastusvööndeid luua ^[5]. Õhukaitse tuvastusvööndid ei ole territoriaalsed piirid ning nende loomine ei anna riigile õigust teise riigi õhuruumi rikkuda ^[6].

Euroopa

Euroopas on ADIZ-i loonud mitu riiki, näiteks Ühendkuningriik, Norra ^[7] ning Soome ^[8].

USA ja Kanada

USA lõi õhukaitse tuvastusvööndi esimesena aastal 1950 ning 1951. aastal järgnes Kanada. Vööndi loomise peamine eesmärk oli varajane hoiatus tuumavõimekusega pommitajate eest. Praeguseks hetkeks on USA valdses neli õhukaitse tuvastusvööndit: Põhja-Ameerikat ümbritsev õhukaitse tuvastusvöönd (koostöös Kanadaga), Alaska õhukaitse tuvastusvöönd, Guami õhukaitse tuvastusvöönd ja Hawaii õhukaitse tuvastusvöönd. USA õhukaitse tuvastusvööndi reeglid sisalduvad Ameerika Ühendriikide Föderaalse Lennundusameti (ingl Aeronautical Information Manual) AIM-i juhendis. ^[3]

Ida-Aasia

1950. aastatel lõi USA veel neli õhukaitse tuvastusvööndit Aasiasse, huvialade kaitseks nii Hiina kui ka Nõukogude liidu agressiooni vastu. Tsoonid loodi Jaapani, Lõuna-Korea, Taiwani ja Filipiinide ümber. Tsoonid ja nende piirid on korduvalt muutunud vastavalt riikide vajadustele. ^[2] Lisaks eelnimetatud riikidele loodi külma sõja ajal õhukaitse tuvastusvööndid Malaysiasse, Indiasse, Vietnami ja Myanmari ^[5].

Jaapan

Jaapan on enda õhukaitse tuvastusvööndit muutnud kaks korda. Esimest korda 1972. aastal, et hõlmata USA käest Jaapani kontrolli alla tagasi antud Ryukyu saared. Teist korda 2010. aastal, et hõlmata oma läänepoolseimat asustatud saart Yonagunit. ^[2]

Taiwan

Taiwani õhukaitse tuvastusvöönd koosneb kahest osast, mida eraldab niinimetatud mediaanjoon, mis jookseb Hiina ja Taiwani vahelt läbi. Esimene osa vööndist ümbritseb Taiwani maismaad ning on rahvusvaheliselt de facto tunnustatud. Teine osa on tunduvalt suurem ning sisaldab suurt osa Hiina maismaast ning ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud. De facto tuvastusvöönd koosneb viiest alamosast. ^[9]

Hiina

Hiina lõi enda õhukaitse tuvastusvööndi 23. novembril 2013. aastal. See on saanud palju kriitikat, sest loodud vöönd kattub väga suurel määral juba varem sätestatud teiste riikide tuvastusvöönditega. Hiina reeglid õhukaitse tuvastusvööndis lendamiseks sätestavad, et tsoonis lennata kavatsevad õhusõidukid peavad enda lennuplaanid esitama Hiina Välisministeeriumile või Hiina tsiviillennunduse ametile, sõltumata sellest, kas kavandatud oli Hiina õhuruumi sisenemine või mitte. Tsoonis lendavad lennukid peavad säilitama kahepoolse raadioside, vastama õigel ajal ja täpselt tuvastamise päringutele ja järgima neile antud juhiseid. ^[5]

Viited

↑ ICAO, "Annex 15 to the Convention on International Civil Aviation Aeronautical Information Services", Montreal: ICAO, 2018.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 T. Mercedes , „Overview of air defense identification zones in east asia,“ 2020, pp. 9-13.
↑ ^3,0 ^3,1 Office of the Staff Judge Advocate, „Air Defense Identification Zones,“ Stockton Center for International Law, Stockton, 2021.
↑ Z. Papp, „Air Defense Identification Zone (ADIZ) in the light of Public International Law,“ Pécs Journal of International and European Law, 2015, pp. 28-54.
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 R. Beckman ja D. H. Phan, „Air defence identification zones: implications for freedom of overflight and maritime disputes,“ National University of Singapore, Da Nang, 2014.
↑ L. Bautista ja J. Amador III, „Complicating the complex: China's ADIZ,“ Faculty of Law, Humanities and the Arts - Papers, 2013.
↑ R. Abeyratne, „In search of theoretical justification for air defence,“ Journal of Transportation Security, kd 5 nr 1, 2011.
↑ Fintrafic. „eAIP Suomi / Finland,“ Fintrafic, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.ais.fi/eaip/006-2022_2022_12_29/eAIP/EF-ENR%205.2-en-GB.html. (Kasutatud 21.03.2024).
↑ K. Calderwood ja L. Sweeney, „These charts show why there may be a spike in Chinese military planes flying over Taiwan's airspace this week,“ ABC News.

[1] ICAO, "Annex 15 to the Convention on International Civil Aviation Aeronautical Information Services", Montreal: ICAO, 2018.

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 T. Mercedes , „Overview of air defense identification zones in east asia,“ 2020, pp. 9-13.

[:1-3] 3,0 ^3,1 Office of the Staff Judge Advocate, „Air Defense Identification Zones,“ Stockton Center for International Law, Stockton, 2021.

[4] Z. Papp, „Air Defense Identification Zone (ADIZ) in the light of Public International Law,“ Pécs Journal of International and European Law, 2015, pp. 28-54.

[:2-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 R. Beckman ja D. H. Phan, „Air defence identification zones: implications for freedom of overflight and maritime disputes,“ National University of Singapore, Da Nang, 2014.

[6] L. Bautista ja J. Amador III, „Complicating the complex: China's ADIZ,“ Faculty of Law, Humanities and the Arts - Papers, 2013.

[7] R. Abeyratne, „In search of theoretical justification for air defence,“ Journal of Transportation Security, kd 5 nr 1, 2011.

[8] Fintrafic. „eAIP Suomi / Finland,“ Fintrafic, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.ais.fi/eaip/006-2022_2022_12_29/eAIP/EF-ENR%205.2-en-GB.html. (Kasutatud 21.03.2024).

[9] K. Calderwood ja L. Sweeney, „These charts show why there may be a spike in Chinese military planes flying over Taiwan's airspace this week,“ ABC News.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]