Muusikaline kuulmine

Muusikaline kuulmine on inimese võime ja oskus tajuda helide vältus-, kõrgus-, valjus- ja tämbrisuhteid.

Helikõrguste tajumisel eristatakse suhtelist ja absoluutset kuulmist.

Muusikalist kuulmist uuritakse eelkõige kui kognitiivset taju, võimet pidada heli objektiivseks füüsikaliseks nähtuseks ja uurides selle muutumist närviimpulssideks. Kognitiivse lähenemise korral uuritakse, kuidas närviimpulsse konstrueeritakse helikeskkonna representatsioonina.

Muusikalise kuulmise puhul tuleb arvestada, millist tähelepanu kuulaja helidele pöörab, sest kuulaja valib välja muusikalise struktuuri elemendid, mis talle tunduvad muusikasse kuuluvat, jättes tähelepanuta ümbritsevad mürad ja muud helid, millel tema mõttelise konstruktsiooni kohaselt muusikaline tähendus puudub. Näiteks võib laulu kuulaja jätta tähelepanuta sõnade tähenduse, kuid mitte nende prosoodia, alliteratsiooni või rütmi, sest need osalevad muusikas.

Muusikalist kuulmisega on tegeldud nii filosoofias (Diderot, Husserl), muusikateaduses kui ka kognitiivteadustes.

Muusikapedagoogikas tegeldakse muusikalise kuulmise arendamisega, kuulates tähelepanelikult helisalvestisi, harjutadades õpilasi eristama muusikalisi struktuure.