Laiendatud tonaalsus
Laiendatud tonaalsus (inglise keeles extended tonality) on muusikas harmoonia, mida moodustavad akordid ei ole tertsilise ülesehitusega või mis ei järgi funktsionaalharmoonia reegleid.
Traditsioonilise tonaalse harmoonia mõningatest aspektidest loobumist võib täheldada juba 19. sajandi heliloojate, nagu näiteks Ferenc Liszti, Richard Wagneri, Johannes Brahmsi muusikas. Suhteliselt tavaliseks muutub see 20. sajandi heliloojate nagu Aleksandr Skrjabini, Arnold Schönbergi, Alban Bergi, Richard Straussi, Claude Debussy või Sergei Prokofjevi muusikas.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Samson, Jim. 1977. Music in Transition: A Study of Tonal Expansion and Atonality, 1900-1920. New York: Norton. pp. 151–153