Wilhelm Hauff

Wilhelm Hauff (29. november 1802 Stuttgart – 18. november 1827 Stuttgart) oli Saksa kirjanik, biidermeieri liikumise esindaja kirjanduses, filosoofia- ja teoloogiadoktor. Tema kirjanduspärand koosneb kolmest muinasjutukogust, millest ühe avaldas pärast autori surma tema lesk, ning mitmest romaanist ja luuletusest W. Gauff oli Švaabi luuletajate liige. Need teosed kirjutasid Wilhelm Hauffi nime igaveseks maailmakirjanduse ajalukku. Paljud tema müstilised, mõnikord hirmutavad, mõnikord kurvad lood on läbi imbunud Lähis-Ida vaimust. Ta on üks väheseid autoreid, kes teadis, kuidas tavalised legendid kummitustest ja kurja rikkaid karistavatest vaestest muuta meistriteoseks – maagilised, helged, põnevad, meeldejäävad lood, mida loevad siiani innuga nii lapsed kui ka täiskasvanud. Wilhelm Hauffi muinasjutumuuseum tegutseb Baiersbronnis (Baden-Württembergi liidumaal) alates 1997. aastast.

Ta sündis aastal 1827 Stuttgardis Württembergi välisministeeriumis sekretärina töötanud August Friedrich Hauffi ja Jadwiga Wilhelmina Elsässer Hauffi pojana. Neljast lapsest oli ta vanuselt teine. Aastal 1809, kui ta oli seitsmeaastane, suri ootamatult tema isa ja ema kolis lapsed kaasa võttes elama ülikoolilinna Tübingeni. Seal, oma emapoolse vanaisa majas, veetis ta oma nooruse. Kõige esimene haridus, mille poiss sai, oli raamatute lugemine vanaisa tohutust raamatukogust. Aastal 1818 suunati ta õppima kloostrikooli ja kaks aastat hiljem astus ta Tübingeni ülikooli. Neli aastat hiljem lõpetas ta ülikooli filosoofia ja teoloogia doktorikraadiga.

Pärast hariduse omandamist asus Hauff tööle Württembergi sõjaministri kindralparun Ernst von Hügeli peres juhendajana ja temast sai oma laste mentor. Koos selle perega reisis ta Prantsusmaale ja tutvus suure huviga Saksamaa põhja- ja keskosa Saksa osariikidega. Oma lühikese elu jooksul käis ta Pariisis, Brüsselis, Antwerpenis, külastas vendade Grimmide kodumaad Kasselis; Bremenis, mille topograafiliselt täpse kirjelduse leiame ühest tema viimasest novellist “Bremeni raekeldri fantaasiad”, lisaks külastas ta Berliini, Leipzigi ja Dresdenit.

Just parun von Hügeli lastele kirjutati tema muinasjutud, mis esmakordselt avaldati "1826. aasta jaanuari muinasjuttude almanahhis aadliklassi poegadele ja tütardele". See sisaldas selliseid teoseid nagu “Väike Muk”, “Kaliif toonekurg” jt, mis saavutasid kohe enneolematu populaarsuse kõigis maades, kus räägiti ja loeti saksa keelt.

Samal 1826. aastal kirjutas ta esimese osa romaani "Saatana memuaaride leheküljed" (Mitteilungen aus den Memoiren des Satan) ja "Mees Kuult" (Der Mann im Mond). Esimene romaan on kirjutatud Hoffmanni nn fragmentaarse proosa vaimus, mida Hauff suurepäraselt valdas ja edasi arendas. Paljud kriitikud märgivad, et kuigi õpilane (Hauff) jäi keelerikkuse poolest alla oma “kirjandusõpetajale” (E. T. A. Hoffmann), edestas ta teda märgatavalt süžeede mitmekesisuse ja teoste ületamatu müstika poolest.