Vabatahtlik merepääste

Vabatahtlike merepäästjate õppus 2017. aasta sügisel. Foto: Urmas Piir/Revali Merekool

Vabatahtlik merepääste on algusest lõpuni vabatahtlikel alustel toimiv päästeteenus, mille eesmärgiks on mereohutuse edendamine ning veekogudel õnnetusse sattunute päästmine. Eesti organiseeritud vabatahtliku merepääste ajalugu ulatub 19. sajandisse. Seisuga 24. veebruar 2018 oli Eestis üle 500 tunnistust omava vabatahtliku merepäästja.

Vabatahtlikud merepäästjad panustavad üha suuremal määral turvalise elukeskkonna loomisel. Kui 2016. aastal kaasati vabatahtlikke 67 sündmuse lahendamisse, siis 2017. aastaks oli selliste sündmuste arv kasvanud 112-ni.

Kvalifikatsiooni alused

Vabatahtliku merepäästja riiklik tunnistus. Allikas: Riigi Teataja

Vabatahtliku merepäästja staatus kehtestati Eestis 2012. aastal. Vabatahtlikuks merepäästjaks on võimalik saada kõigil, kes vastavad riiklikult kehtestatud nõuetele, on läbinud vastava koolituse ja sooritanud eksamid.

Vabatahtlike merepäästjate väljaõpe jaguneb kahte etappi:

1. vabatahtliku merepäästja I aste, mis peab andma oskused ja teadmised järgmistes punktides:

• teadmised merepäästet ja merepääste tegevust reguleerivate õigusaktide kohta ning vabatahtliku merepäästja õiguste ja kohustuste kohta;
• teadmised merepäästesüsteemist ja juhtimisest;
• teadmised mereõnnetuste ohu ennetamise meetmetest;
• baasteadmised ja -oskused meresidepidamisest ning meresõiduohutuse tagamisest;
• teadmised enesepäästest, tule- ja tööohutusest;
• teadmised ja oskused veepinnalt otsinguteks, kannatanute päästmiseks ja evakueerimiseks;
• teadmised ja oskused esmaabi andmiseks ja kannatanute transpordiks;
• teadmised ja oskused päästevahendite käsitsemiseks.

2. vabatahtliku merepäästja II aste, mis peab andma oskused ja teadmised järgmistes punktides:

• teadmised iseseisva ja merepäästeüksuse koosseisus merepäästetöö teostamiseks;
• teadmised ja oskused otsingu- ja päästeoperatsioonide planeerimiseks;
• teadmised ja oskused vabatahtliku päästeüksuse juhtimiseks.

Vabatahtlikud merepäästjad ei tegutse üksi, vaid osana vabatahtlikest merepäästeühingutest.

Vabatahtlikud merepäästeühingud

Iseseisvuse taastanud Eestis alustati vabatahtliku merepääste arendamist 2000. aastate keskpaigas. Esimene ühing oli MTÜ Eesti Merepäästeühing, mis registreeriti 9. aprillil 2005. 2018. aasta alguse seisuga tegutseb Eestis ligi poolsada vabatahtlikku merepäästeühingut. Merepäästeühingute juriidiliseks vormiks on üldjuhul mittetulundusühing. Vabatahtliku merepääste kvalifikatsiooni omandanud isik on eelkõige oodatud ühinema oma elukohajärgse ühinguga, sest nii saab tagada reageerimise kiiruse ja olla reaalselt valves.

Esindusorganisatsioonid

Esindusorganisatsioonid esindavad merepäästjate huvisid suhtluses riigi, ajakirjanduse ja toetajatega.

Eesti vabatahtlikel merepäästeühingutel on kaks esindusorganisatsiooni:

• Päästeliit, mis ühendab 36 ühingut ja
• Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste, mis ühendab 29 liikmesühingut:
  1. Tallinna Vabatahtlik Merepääste
  2. Vabatahtlik Merepäästeühing (Viimsi)
  3. Salmistu Paadimees
  4. Käsmu Vabatahtlik Merepääste
  5. Käsmu Lahe Merepääste
  6. Kunda Vabatahtlik Merepääste
  7. Toila Vabatahtlik Merepääste
  8. Narva-Jõesuu Vabatahtlik Mere- ja Jääpäästeüksus
  9. Lohusuu Vabatahtlik Päästeüksus
  10. Mustvee Vabatahtlik Järvepääste
  11. Kuremaa Vabatahtlik Järvepääste
  12. Saadjärve Vabatahtlik Järvepääste
  13. Luunja Vabatahtlik Jõepääste
  14. Võrtsjärve Vabatahtlik Järvepääste
  15. Mulgimaa Järvepääste
  16. Jaagupi Vabatahtlik Merepääste
  17. Pärnu Lahe Merepääste Selts
  18. Kihnu Merepääste Selts
  19. Pärnumaa Merepääste
  20. Muhu Merepääste Selts
  21. Hiiumaa Vabatahtlik Merepääste Selts
  22. Vormsi Merepääste Selts
  23. Pakri Vabatahtlik Merepääste
  24. Tilgu Merepääste Selts
  25. Vabatahtlik Reservpäästerühm
  26. Peipsiääre järvepääste
  27. Vilsandi Vabatahtlik Merepääste
  28. Varbla SAR
  29. Pärispea Vabatahtlike Päästeselts

Rahastus

Vabatahtlikud merepäästeühingud rahastavad oma tegevust järgmistest allikatest:

• riiklikud toetused lepingulistele ühingutele (alates 2017. aastast)
• erasponsorid
• eraisikute annetused
• EL ja regionaalsed projektivoorud
• kohalikud omavalitsused
• liikmemaksud

Vaatamata tervele reale erinevatele allikatele on Eestis tegutsevate vabatahtlike merepäästeühingute rahalise olukorra parandamisel kõvasti arenguruumi.

Ajalugu

RUHNU PÄÄSTEJAAM valmis Sjustaka neemel 1876. aasta lõpuks. Allikas: Eesti Meremuuseum

19. sajandi keskpaigaks kannatas Venemaa laevaehitus ja meresõit juba pikemat aega majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust tingitud mahajäämuse all. Palju vajalikke arenguideid tuli üle võtta Euroopast. Sinna hulka kuulus ka merepääste korraldamine. 1866. aastal alustas I järgu kapten Freigang päästetegevuse korraldamiseks na vodahh rahakorjamist ja kutsus toetusega ühinema ka meremehi. See ei viinud aga veel päästejaamade asutamiseni. Admiral Posjeti eestvedamisel ning teiste kõrgemate mereväelaste ja merekaubandusringkondade osavõtul koguneti 1870. aastal Peterburis ja moodustati asutav komitee, kes hakkas välja töötama päästeühingu põhikirja.

Ühingu nimeks sai Mereõnnetuste Puhul Abiandmise Ühing. 1872. aastal asutati ülevenemaalise päästeühingu raames Liivimaa komitee ja pool aastat hiljem ka Eestimaa komitee. Päästeühing tegutses tihedas koostöös ja osalistes alluvussuhteis merejõududega, kelle hoole all olid Venemaal tuletornid ja kogu hüdrograafiateenistus. Ruhnu päästejaam asutati esimeste hulgas 1874. aastal, valmis sai see Sjustaka neemel 1876. aasta lõpuks. Päästejaam kuulus koos Saaremaa päästejaamadega Liivimaa komitee tegevuspiirkonda, mille keskus eesotsas kubermangu pealinna bürgermeistriga asus Riias. Ruhnu jaam kuulus kogu oma tegevusperioodil Saaremaa asjaomaste ametnike järelevaatuse alla, kuid tegutses kohaliku tuletorni ülema otseses alluvuses.

Eesti Vabariigi loomisel võttis riik päästejaamad merejõudude juhataja ettekirjutuse põhjal 8. maist 1919 üle. 1. detsembril 1927 andis Mereasjanduse Peavalitsus päästejaamad Eesti Punase Risti haldusesse. 1938. aastal oli Eestis 28 merepäästejaama, millest viis olid talvejaamad. Ruhnu merepäästejaam tegutses 1944. aastani, ruhnlaste lahkumiseni Rootsi.

Välislingid

• Vabatahtlikuks merepäästjaks astumise liitumisavaldus Päästeliidus
• Vabatahtlikuks merepäästjaks astumise liitumisavaldus Eesti Vabatahtlikus Mere- ja Järvepäästes