Tööõigus

Tööõigus (ingl labour law) on õigusnormide kogum, millega reguleeritakse töötaja ja tööandja töölepingulisi töösuhteid ning töötingimuste kollektiivset kujunemist. Tööõigus jaotub kaheks suureks valdkonnaks: individuaal-tööõiguseks ja kollektiiv-tööõiguseks. Individuaalse töölepingu alus on poolte sõlmitud tööleping ning kollektiivsete töösuhete alus on töötajate esindusorganisatsiooni sõlmitud kollektiivleping.

Tööõiguse olemus ja põhimõtted

Tööõigus reguleerib töötaja ja tööandja suhet. Tööõigus on töötajat kaitsev õigus: kuna töötaja on majanduslikult nõrgem pool, tagab tööõigus minimaalsed töötamiseks vajalikud tingimused.

Tööõiguse põhimõtted:

• õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta;
• riigi kaitse all olevad töötingimused;
• riigi poolt reguleeritud töösuhted subjektide koostöö tagamiseks sotsiaalse partnerluse alusel ja töötajate kui majanduslikult nõrgema poole huvide kaitseks;
• töösuhete stabiilsus;
• õigus töötasule;
• õigus puhkusele;
• töötaja suhtes soodsama sätte kohaldamine.

Tööõigus avaliku ja eraõiguse sfääris

Tööõigus sisaldab nii avaliku õiguse kui ka eraõiguse norme. Eraõigus reguleerib üksikisikute suhteid ja tehinguid. Avalik õigus reguleerib riigi ning riigi ja üksikisiku vahelisi suhteid. Tööõigus asetseb Eestis eraõiguse all iseseisva õigusharuna.

Tööõiguse arenemine

Masstootmise tekkimisega XIX sajandi lõpul hakkas arenema ka tööõigus. Vajadus tööõiguse järele tekkis olukorrast, kus vaesemad inimesed tegid tööd rikkamate jaoks, et end ja oma perekonda üleval pidada, kuid ei suutnud end seejuures ise kuidagi kaitsta ning see maksis neile tihti tervise. Seega tuli sekkuda riigil, et mõlemal poolel oleksid töösuhtes mõistlikud tingimused.

Tööõiguse allikad

Tööõiguse allikad on järgmised:

• Eesti Vabariigi põhiseadus;
• Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused;
• Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid;
• kollektiivlepingud;
• seadused.