Tormilind

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib laevast; 1982 ehitatud Eesti laeva kohta vaata Tormilind (purjejaht); lindude kohta vaata artikleid tormilinnulised ja tormilindlased.

Teenistuskäik
Flag of Estonia.svg Eesti
Nimi: Tormilind
Ehitaja: Aado Sepp, Peeter Sepp
Kiil maha pandud: 1920
Vette lastud: 1921
Kasutusele võetud: 1922
Staatus: Hukkunud
Laeva üldandmed
Tüüp: barkantiin
Tonnaaž: 493,59 brt
Pikkus: 45,71
Laius: 10,3
Süvis: 4,12
Meeskond: 10

Ajalugu
Üldandmed

Tormilind oli 20. sajandi algul Eestis ehitatud 4-mastiline barkantiin. Teda peetakse olnuist ilusaimaks Eestis ehitatud purjelaevaks ja on üks tuntumaid Eesti barkantiine ja ühtlasi üks suuremaid Eesti rannikul ehitatud laevadest.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Laev ehitati aastatel 19201922 Hara lahe kaldal tuntud Käsmu kapteni Rudolf Pahlbergi eestvedamisel.[1] Ehitustöid juhatasid Saaremaa laevaehitusmeistrid Aado Sepp ja tema poeg Peeter Sepp. Tormilind sikutati 1921. a riigi tõstelaeva abiga mitmendal katsel rannalt vette ja ehitustööd lõpetati Loksa sadamas järgneva aasta jooksul. Algselt kavatses Pahlberg ehitada korraga 2 suurt laeva, kuid suurte purjelaevade ajastu oli lõppemas ja kasutatud aurulaevade hinnad odavnesid järsult. Nii piirduti ühe suure purjelaevaga, kuna teise laeva materjal müüdi.

Sõidud[muuda | muuda lähteteksti]

Väidetavalt oli Tormilind köitnud sadamates sageli tähelepanu oma sihvaka kere ja puhta viimistlusega. Laev külastas sõitude käigus muuhulgas 1925. a detsembris Aafrika ja Lõuna-Ameerika sadamaid. Nii oli see esimene Eesti laev, mis viis sini-must-valge lipu üle ekvaatori lõunapoolkerale. Kapteniks oli algul vanem Pahlberg ise, kes võttis sageli sõitudele kaasa oma poja Harri Pahlbergi, kellest hiljem sai uus laeva kapten ja noorema Heino Pahlbergi. Vahepeal olid Tormilinnu kapteniteks Kaamann ja Einholm.

Hukk tormis 1937[muuda | muuda lähteteksti]

10. detsembril 1937 oli Tormilind Harri Pahlbergi juhtimisel ja noorevõitu meeskonnaga teel Kopenhaagenist Kotkasse, kui sõitis öises lumetormis navigatsioonivea tõttu Russaröst u 15 miili kaugusel üle karide ja hakkas lekkima. Seejärel sõideti edasi Eesti ranniku suunas. Vett üritati välja pumbata, kuigi kahest pumbast toimis vaid 1. Vööriruumist üritati vett välja vinnata ka tünniga. Hoolimata meeskonna poolsetest päästmise katsetest vajus laev järgmisel hommikul sõites äkki ümber ja uppus Hiiumaa lähedal, Tahkuna tuletornist vaid 7–8 meremiili põhja pool. Enamusel õnnestus paati asuda, kuid kolm meeskonnaliiget, Ewald Kristenbrun, Mendelin Tüll ja Jalmar Heinakroon, hukkusid. Ülejäänud 6 meeskonnaliiget (sel hetkel oli laevas 9 inimest), nende hulgas kapten Harry Pahlberg, jõudsid väikese ilma aerudeta paadiga 11. detsembri pärastlõunaks Hiiumaale.[2] Pärast paaritunnist ekslemist leiti lõpuks ulualune metsavahi juures. 12. detsembril helistas kapten Pahlberg Kärdlast laeva omanikele ja andis teada laeva kurvast saatusest.

Et Tormilindu juba kardeti olevat merehädas, saadeti teda igaks juhuks otsima Pärnust Tallinna teel olnud jäälõhkuja Tasuja, kes siiski laeva ei leidnud. Ulpivat ja kirjeldusele vastavat alust märkas aga Taani aurik Erna 12. detsembril kell 9.30 Tahkuna tuletornist u 7,5 miili kaugusel. Tormilinnu vraki leidis ka Tasuja lõpuks Hiiu madalast 19 meremiili loodest.[3] Vrakk pukseeriti Tasuja ja päästelaev Meteoori poolt tänu ebasoodsale ilmale Tallinna asemel esmalt talveks Hankosse ja seal järgmisel aastal omanike poolt aurulaevaga Minna Tallinna.

Mootorpurjekana[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas seati Tormilind uuesti sõidukorda, kuid endisena enam ei taastatud. Taastamistöödes osales ka algne laevameister Peeter Sepp. Laevale paigaldati 300 hobujõuga diiselmootor ning mastidelt eemaldati tengid, jättes alles vaid kahvelpurjed. 27. juulil 1939 oli Tormilind uuesti merekõlblik. Teda kutsuti nüüd tänu madalale taglasele ja kadunud hiilgusele aga "kärbitud või murtud tiibadega tormilinnuks".

Sõjalaevana[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal laev natsionaliseeriti nõukogude okupatsioonivõimu poolt riigilaevandusele ja võeti pärast sõja algust 1. septembrist 1941 Balti laevastiku käsutusse transpordilaevana. Samal kuul sai Tormilind ülesande vedada kaupa Lääne-Eesti saartele ja laevale saadeti kaasa mõned punaarmeelased. Eesti meeskonnal õnnestus merel tagasiteel olles punaarmeelased relvitustada ja navigeerida läbi miiniväljade Paldiskisse, kus laev langes Saksa vägede kätte. Tormilind jäeti esialgu saksa majandusteenistuse kaubalaevaks Tallinna. Väidetavalt oli laeva laadruumidesse jäänud puidulast, mis seistes niiskusega paisudes tegi kahju laeva tekile. 23. juunil 1942 arvati Tormilind aga sõjalaevaks ja viidi Hamburgi. Pärast sügisel toimunud ümberehitustöid Afrika-Werkstatteni tehases võeti laev pardanumbriga 1614 (säilis siiski ka algne nimi) teenistusse vahi-, vaatlus- või julgestuslaevana 16. vaatluslaevade flotilli. Oli kasutusel õhuvaatluslaevana Läänemerel. 1944. aastal viidi üle 9. julgestusflotilli nimetusega Vs 909.

Tormilind hukkus arvatavasti kas Kieli lahes pommirünnakus või Aalborgi lahes miinil 19. oktoobril 1944. Kõik pardal olnud pääsesid.

Laeva kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Tormilind oli taglastuselt 4-mastiline barkantiin pikkusega 45,71 m. Tagumistes mastides oli kahvelpurjestus topselitega, eesmises mastis 5 raapurje ning ees 4 eespurje. Laeval oli kaks komplekti purjeid. Laev ehitati tugeva ja merekindla konstruktsiooniga. Eeskuju võeti suurtest Saksa kaubapurjekatest ja ühtlasi oli laev mõeldud purjetamiseks ka lisa-ballastita (kui kaupa polnud lastiruumides, pidid purjekad enamasti peale võtma täiendava ballasti). Laeva kere oli pisut tilgakujuline. Kiirus oli purjeka kohta võrdlemisi suur - kuni 12 sõlme.

Kõik osad peale metallosade valmistati Eesti materjalidest. Laeval oli vööris iseloomulik ja silmatorkav linnukujuline käilakuju.

Laevade mälestuse projekt[muuda | muuda lähteteksti]

Marek Vahula ideest Tormilinnu ehituspaik Haagininal mälestusmärgiga tähistada kasvas välja üleriiklik projekt "Laevade mälestus". See hõlmab kava tähistada Eesti Ajalooliste Laevade Seltsi eestvõttel Eesti rannal kõik umbes 60 seni tähistamata laevaehituspaika.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Uued Eesti purjelaewad.", Postimees, nr. 202, 5 september 1922, lk. 5
  2. "Hukkunud kuunari Tormilinnu 6 meeskonnaliiget weel Hiiumaal". Lääne Elu, 14. detsember 1937 DEA
  3. "Tormilinnu wrakk leiti". Lääne Elu, 14. detsember 1937 DEA

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]