Segadus Urbicande’is
"Segadus Urbicande’is"[1] (prantsuse keeles "La Fiévre d’Urbicande") on belgia-prantsuse autorite François Schuiteni ja Benoît Peetersi graafiline romaan. See on Varjatud linnade ("Les Cités obscures") sarja teine kroonika, mille loomisega nad alustasid 1980. aastatel.
Kunstnik François Schuiteni ja kirjanik Benoît Peetersi "La Fiévre d’Urbicande" ("Segadus Urbicande'is") anti algupäraselt välja prantsuskeelsena Castermani kirjastuses 1985. aastal. 2020. aastal tõlgiti teos eesti keelde ja anti välja Eesti Arhitektuurimuuseumis. Prantsuse keelest tõlkis Anu Lutsepp, toimetas Sandra Mälk, keeleliselt toimetas Kaja Randam ja küljendas Koit Randmäe. Raamatut arvustasid Kaspar Viilup[2] ja Priit Hõbemägi[3].
Graafilise romaani eestikeelne väljaanne ilmus koos näitusega "Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid"[4] Eesti Arhitektuurimuuseumis 2020. aastal, mida kureerisid Sandra Mälk ja Benoît Peeters. Näitust arvustasid Hans Alla[5] ja Mari Laaniste[6].
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Romaanis kujutatud Urbicande’i linna raputab seletamatu nähtus: väljakaevamistel avastatakse salapärane konstruktsioon, mis tuuakse urbatekt Eugen Robicku lauale. Tundmatust ja hävimatust materjalist kuubik hakkab kasvama ja moodustab sõrestiku, mis tungib isegi tahketesse ainetesse. Linnaelanikud, kes on harjunud totalitaarsele režiimile omase korra ja rangusega, avastavad end ühtäkki keset suurt segadust ning reaktsioonid toimuvale kõiguvad religioosse eufooria, teadusliku skeptitsismi ja sõjalise vägivalla vahel.
Modernistlik Urbicande asub küll väljamõeldud maailmas, aga selle ideed pärinevad 20. sajandi linnaehituslikest visioonidest. Tegu on omamoodi paralleelmaailmaga, mis võinuks olla olemas, kui retrofuturistlikud plaanid viiduks tervikuna ellu. Selles teoses on sünteesitud Itaalia noore arhitekti Antonio Sant’Elia futuristlikke linnaplaneerimisideid totalitaarsete režiimide arhitektuuriga. Tulemuseks on teatraalne, kõrgustesse püüdlev ja jõulise sõnumiga monumentaalne arhitektuur. Selle metropoli ruumi kasutajal tuleb alluda range planeeringu loogikale ja ta on võimetu oma elukeskkonda muutma.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eesti Arhitektuurimuuseumi publikatsioonid". Vaadatud 06.08.2021.
- ↑ Viilup, Kaspar (31. juuli 2020). "Lummav arhitektuurikoomiks "Segadus Urbicande'is"". ERR kultuuriportaal. Vaadatud 06.08.2021.
- ↑ Hõbemägi, Priit (7. oktoober 2020). "Segadus Urbicande'is" on vankumatult esteetiline ja väga mõtlemapanev". Eesti Ekspress Areen. Vaadatud 06.08.2020.
- ↑ ""Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid"". Eesti Arhitektuurimuuseumi koduleht. 18. juuni 2020. Vaadatud 06.08.2021.
- ↑ Hans Alla (15. juuli 2020). "Ruum pole enam usaldusväärne". Postimees Online. Vaadatud 06.08.2021.
- ↑ Laaniste, Mari (24. juuli 2020). "Urbaansed palavikuunenäod". Sirp. Vaadatud 06.08.2021.