Pegasus (kanderakett)

Allikas: Vikipeedia
Pegasuse rakett

Pegasus on õhus käivituv kanderakett, mis on ette nähtud mehitamata kosmosemissioonideks. Selle töötas välja Orbital Science Corporation.

Rakett viib Maa-lähedasele orbiidile kuni 443-kilogrammiseid laadungeid. Pegasus lendas esimest korda aastal 1990 ning on kasutusel tänapäevani. Kanderakett koosneb kolmest tahkekütusega astmest ning valikulisest neljandast vedelkütusega astmest, mis aitavad raketil saavutada orbitaalkiirust.[1]

Pegasuse programm[muuda | muuda lähteteksti]

Kanderaketi kolme astme Orioni mootorid on toodetud firmas Alliant Techsystems.[2] Suurem osa Pegasusest on disainitud Antonio Eliase ja tema meeskonna poolt.[3] Raketi tiivad ja uimed on disaininud Burt Rutan.[4]

5. aprillil 1990 toimus esimene edukas Pegasuse missioon. Algselt kasutatud lennukit B-52 Stratofortress NB-008, mis kanderaketi õhku viis, juhtis NASA testipiloot ning erru läinud astronaut Gordon Fullerton. Lennuk startis Edwardsi õhuväe keskusest, mis asub Lõuna-Californias.[5]

Pegasuse kanderaketist on kaks versiooni: standard ja XL. Pegasuse XL-i hakati tootma 1994. aastal. Rakett tehti suuremaks ning 1. ja 2. aste seepärast ka pikemaks, kolmas ja neljas aste on varasematega samad. XL genereerib ka suuremat tõukejõudu. Praegu toodetakse ainult Pegasus XL-i rakette.

  • Mass 18 500 kg (Pegasus), 23 130 kg (Pegasus XL)
  • Pikkus 16,9 m (Pegasus), 17,6 m (Pegasus XL)
  • Diameeter 1,27 m
  • Tiiva laius 6,7 m
  • Kandevõime:443 kg (diameeter 1,18 m, pikkus 2,13 m)[6]

Kosmosesse lendamine[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal tehtud pilt, kus Pegasuse mootor süttib pärast seda, kui see on B-52 Stratofortressi alt lahti lastud

Rakett viiakse algul lennukiga Stargazer L-1011 12 kilomeetri kõrgusele, kus see lahti lastakse. Enne esimest staadiumi on see viis sekundit vabalangemises.[1]

Esimene staadium[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast viiesekundilist vabalangemist süttib Orion 50S tahkekütuse mootor. Rakett juhib ennast kolmnurkse tiiva ja raketi taga olevate uimede abil. Esimene staadium kestab umbes 69 sekundit ja lõpeb 61 kilomeetrit kõrgemal maapinnast. Esimese staadiumi lõpuks kolmnurkne tiib ja uimed kaovad.[1]

Teine staadium[muuda | muuda lähteteksti]

Teisel staadiumil süttib Orion 50 tahkekütuse mootor ja asendi hoidmiseks kasutatakse tõukejõu vektorjuhtimist. See on siis kahes dimensioonis: kalde hoidmiseks ja kõrvalekallete vastu. Orion 50 põleb umbes ühe minuti ja kümne sekundi jagu. Pärast seda kaob kate pealt ja paljastub satelliit, mida rakett kannab.[1]

Kolmas staadium[muuda | muuda lähteteksti]

Siis hakkab töötama Orion 38 mootor, mis töötab 64 sekundit. Põlemise lõppedes kukub ülejäänud rakett satelliidi küljest lahti.[1]

Valikuline neljas staadium[muuda | muuda lähteteksti]

Valikuline neljas staadium kasutab kütusena hüdrasiini. Selle staadiumi lisamine tähendab seda, et satelliitide jaoks on raketis vähem ruumi, sest kütus peab samasse kohta mahtuma. Seda kasutatakse selleks, et saavutada orbiidile laskmisel suurem täpsus.[1]

Lennuk[muuda | muuda lähteteksti]

Olulisemaid põhjuseid, miks kanderakettide starte edasi lükatakse, on halvad ilmastikuolud. Lennukiga viiakse rakett 12 kilomeetri kõrgusele stratosfääri, kus külgtuuled on nõrgad, aga lennuki õhkutõusmisel on ilm ikkagi tähtis tegur. Lennuki kasutamisel on suureks eeliseks ka raha kokkuhoid varustuse pealt, näiteks pole vaja stardiplatvormi ja sellega seotud varustust. Lennukiga saab kanderaketi käivitada ookeani kohalt, mis on kokkuhoid kindlustusmaksude pealt. Algul kasutati kanderakettide õhkuviimiseks NASA enda B-52 Stratofortress NB-008 lennukit. 1994. aastal hakkas Orbital Science Corporations kasutama vana Air Canada modifitseeritud Lockheed L-1011 lennukit.[7]

Missioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Pegasus XLi ettevalmistamine
Pegasus XLi eesmine osa. Näha on IBEXi satelliit
Orbitali Lockheed L-1011 Stargazer'i all on Pegasuse kanderakett, mis kannab kosmosesse kolm satelliiti
1991. aastal tehtud pilt, kus Pegasuse mootor süttib pärast seda, kui on B-52 Stratofortressi alt lahti lastud
Lockheed L-1011 lennuki alla kinnitatud Pegasus XL-i kanderakett
Lockheed L-1011 lennuki alla kinnitatud Pegasus XL-i kanderakett

Aastatel 1990–2013 on olnud 42 missiooni, millest on ebaõnnestunud vaid 3.

Lend Kuupäev Rakett (lennuk) Veos Tulemus
1. 5.04.1990 Standard (B-52) Pegsat & NavySat edukas
2. 17.07.1991 Standard (B-52) Microsats (7) edukas
3. 9.02.1993 Standard (B-52) SCD-1 edukas
4. 25.04.1993 Standard (B-52) Alexis edukas
5. 18.05.1994 Standard (B-52) STEP-2 edukas
6. 27.06.1994 Pegasus XL (L-1011) STEP-1 ebaõnnestus
7. 3.08.1994 Standard (B-52) APEX edukas
8. 3.04.1995 Standard (L-1011) ORBCOMM (2) & OrbView-1 edukas
9. 22.06.1995 Pegasus XL (L-1011) STEP-3 ebaõnnestus
10. 8.03.1996 Pegasus XL (L-1011) REX II edukas
11. 16.05.1996 Standard (L-1011) MSTI-3 edukas
12. 2.07.1996 Pegasus XL (L-1011) TOMS edukas
13. 21.08.1996 Pegasus XL (L-1011) FAST edukas
14. 4.11.1996 Pegasus XL (L-1011) SAC-B & HETE ebaõnnestus
15. 21.04.1997 Pegasus XL (L-1011) MiniSat edukas
16. 1.08.1997 Pegasus XL (L-1011) OrbView-2 edukas
17. 29.08.1997 Pegasus XL (L-1011) FORTE edukas
18. 22.10.1997 Pegasus XL (L-1011) STEP-4 edukas
19. 23.12.1997 Pegasus XL (L-1011) ORBCOMM (8) edukas
20. 25.02.1998 Pegasus XL (L-1011) SNOE & T1 edukas
21. 1.04.1998 Pegasus XL (L-1011) TRACE edukas
22. 2.08.1998 Pegasus XL (L-1011) ORBCOMM (Satellites 13–20) edukas
23. 23.09.1998 Pegasus XL (L-1011) ORBCOMM (Satellites 21–28) edukas
24. 22.10.1998 Standard (L-1011) SCD-2 edukas
25. 5.12.1998 Pegasus XL (L-1011) SWAS edukas
26. 4.03.1999 Pegasus XL (L-1011) WIRE edukas
27. 17.05.1999 Pegasus XL (L-1011) Terriers & MUBLCOM edukas
28. 4.12.1999 Pegasus XL (L-1011) ORBCOMM (Satellites 29–35) edukas
29. 7.06.2000 Pegasus XL (L-1011) TSX-5 edukas
30. 9.10.2000 Pegasus Hybrid (L-1011) HETE-2 edukas
31. 5.02.2002 Pegasus XL (L-1011) HESSI edukas
32. 25.01.2003 Pegasus XL (L-1011) SORCE edukas
33. 28.04.2003 Pegasus XL (L-1011) GALEX edukas
34. 26.06.2003 Pegasus XL (L-1011) OrbView-3 edukas
35. 12.08.2003 Pegasus XL (L-1011) SCISAT-1 edukas
36. 15.04.2005 Pegasus XL (L-1011) DART edukas
37. 22.03.2006 Pegasus XL (L-1011) ST-5 (3) edukas
38. 25.04.2007 Pegasus XL (L-1011) AIM edukas
39. 25.04.2008 Pegasus XL (L-1011) C/NOFS edukas
40. 19.10.2008 Pegasus XL (L-1011) IBEX edukas
41. 13.06.2012 Pegasus XL (L-1011) NuSTAR edukas
42. 27.06.2013 Pegasus XL (L-1011) IRIS edukas

[8]

Pegasuse esimesed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maailma esimene eraisikute poolt väljatöötatud sõiduk kosmoselendudeks.
  • Esimene tiivaga sõiduk, mis suudab arendada kaheksakordset helikiirust.
  • Esimene rakett, mis viib satelliite orbiidile lennukiga.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 [1], Pegasus XL,vaadatud 29.01.2015
  2. ↑ [2],ATK Provides Propulsion and Composite Structures for Successful Launch of Pegasus Rocket, 2013 ,vaadatud 29.01.2015
  3. ↑ [3],R.Hackler, NASA Johnson Space Center Oral History Project Commercial Crew & Cargo Program Office Edited Oral History Transcript, 2013 ,vaadatud 29.01.2015
  4. ↑ [4],S.Raizer, Book Review: Burt Rutan's Race to Space, 2011 ,vaadatud 29.01.2015
  5. ↑ 5,0 5,1 [5], Pegasus, vaadatud 29.01.2015
  6. ↑ [6],S.Buckley, Pegasus, 1997 ,vaadatud 29.01.2015
  7. ↑ [7], Wikipedia, Carrier aircraft.
  8. ↑ [8], Pegasuse missioonide ajalugu,vaadatud 29.01.2015
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pegasus_(kanderakett)&oldid=6576383"