Mine sisu juurde

Pakkumine ja nõudlus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pakkumine)
 See artikkel räägib pakkumisest ja nõudlusest; pakkumiseks nimetatakse ka pakkumust

Näide nõudluskõverast. Joonise horisontaalne telg Q näitab kogust ja vertikaal telg P hinda. D1 ja D2 on nõudluskõverad ja S pakkumiskõver. Liikudes nõudluskõveralt D1 kõverale D2 näeme kuidas nõudluse suurenemise tõttu suureneb nii pakutav kogus (Q1-lt Q2 peale) kui ka turuhind (P1-lt P2 peale).

Pakkumine ja nõudlus[1] on mikroökonoomika osa, mis käsitleb hinna kujunemist turul. Seda väljendatakse graafiliselt nõudluskõvera abil. Pakkumise ja nõudluse võrdumisel on turul tasakaal.

Pakkumine[2] on seos kauba hinna ja selle koguse vahel, mida tootjad soovivad ja suudavad antud ajaperioodil müüa. Nõudlusseaduse kohaselt on kauba hind ja nõutav kogus antud ajaperioodil pöördvõrdeliselt seotud. See tähendab, et madalama hinna korral ostavad tarbijad seda kaupa rohkem, kui nad ostaksid kõrgema hinna korral. Pakkumist mõjutavad:

  • tehnoloogia tase
  • vajalike ressursside hinnad
  • alternatiivsete kaupade hinnad
  • tootjate ootused
  • tootjate arv

Nõudlus[2] on seos hüvise hinna ja selle koguse vahel, mida tarbijad antud ajaperioodil soovivad ja suudavad osta. See sõltuvus on tavaliselt võrdeline, st. mida kõrgem on hind, seda suurem on pakutav kogus ning seda seost tuntakse pakkumisseaduse nime all. Nõudlust mõjutab:

  • tarbijate sissetulek
  • teiste kaupade hinnad
  • tarbijate ootused
  • tarbijate arv
  • tarbijate maitse
  • eelistused

Lühiajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Fraasi "pakkumine ja nõudlus" kasutas esimest korda James Denham-Steuart oma essees "Inquiry into the Principles of Political Economy", mis avaldati aastal 1767. Adam Smith kasutas seda fraasi esmalt oma raamatus "The Wealth of Nations", mis avaldati 1776. Veel kasutas seda fraasi David Ricardo peatükis "On the Influence of Demand and Supply on Price" oma 1817 aasta avaldatud teoses "Principles of Political Economy and Taxation".[3]

Hamid S. Hosseini on öelnud, et nõudlust ja pakkumist mõistsid juba mõned moslemitest haritlased, nagu selleks oli Süüria 14 sajandi haritlane Ibn Taymiyyah, kes kirjutas:"Kui vajadus tootele suureneb samal ajal kui toote saadavus väheneb, siis hind tõuseb. Teisest küljest, kui toote saadavus suureneb ja selle vajadus väheneb siis hind langeb."[4]