Portsjonkarjatamine
Portjsonkarjatamine on mäletsejate karjatamise meetod, kus karjamaa jagatakse väiksemateks aladeks või sektsioonideks. Kariloomadele antakse juurdepääs ühele alale korraga kindlatel perioodidel, pärast mida nad liigutatakse järgmisele alale. Karjatamine on jagatud karjatamisperioodiks ja puhkeperioodiks. Karjatamise perioodil toimub tallamine ning sööda tarbimine ja puhkeperioodil taimestik taastub.[1]
Mõju keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]
Portsjonkarjatamisel peab arvestama rohu kasvu kiirusega ning kasvu dünaamikaga. Tegu on väga paindliku karjatamissüsteemiga. Ka loomade seisukohalt on portsjonkarjatamine pigem positiivne, see kindlustab kõige efektiivsema rohu kasutamise ning aitab tõsta loomsete saaduste toodangut. [2]
Portsjonkarjatamisel on mitmeid takistavaid asjaolusid. Taimede liigilise mitmekesisuse tagamiseks tuleks eelistada niitmist või üleniitmist peale karjatamist. Samuti võivad tihedalt paiknevad karjaaiad ohustada linnustikku (röövlindude varitsuspostid, liikumistakistused). [3]
Puhkeperioodil saavad taimed koguda juurtesse vajaliku hulga toitainete tagavara, mis tagab taimede püsivuse. Karjatamisperioodil on mõju taimedele pigem negatiivne:
- Fotosüntees peatub
- Juurestik kahaneb
- Otsene energiavoog pinnasesse väheneb [4]
Portsjonkarjatamisel on mitmeid positiivseid omadusi:
- Väiksem kulu masinate, kütuse, rajatiste, sööda ja sõnniku käitlemise peale
- Parendab karjamaa taimset kooslust
- Efektiivsem karjamaa kasutamine
- Aitab tõsta loomsete saaduste toodangut
- Loomad saavad rohkem vajalikke toitaineid
Portsjonkarjatamisel on loomad koondunud väiksema ala peale, mis tagab sõnniku ühtlasema jaotumise. See aitab kaasa mullaviljakusele ja sälitamisele, sest loomade sõnnikus on palju väärtuslikke toitaineid. [5]
Karjamaale oleks hea, kui karjatamisperiood jääks võimalikult lühikeseks, et karjamaa saaks hakata ennast kiiremini taastama ning loomad peaks paiknema tihedalt koos, et tagada positiivsem efekt rohumaale. [4]
Kasutamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis ei karjatata loomi aastaringi. Reeglina pääsevad loomad karjamaale maikuu I dekaadis kui rohi on kasvanud vähemalt 10 cm kõrguseks. Karjatamine toimub poollooduslikel kooslustel septembri lõpuni, mõnedes kooslustes võimalusel lumeni. Korralikult väetatud ning hooldatud taimiku korral on võimalik suve jooksul läbi viia keskmiselt 5 karjatamisringi [6]. Valel ajal ja vale koormusega läbiviidud karjatamine võib taimede varuainete kogumise ja kulutamise tsükli nihutada viimase karjatamisringi suunas sedavõrd, et järgneva talvitumise käigus taimik hävib. Eriti tundlikud ollakse augusti teise poole ja septembri esimese poole karjatamise suhtes ning seda eriti liikide ja sortide puhul, mis pole Eesti päritolu. [7]
Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Longland, Annette C. (2013), "Pastures and pasture management", Equine Applied and Clinical Nutrition, Elsevier, lk 332–350, DOI:10.1016/b978-0-7020-3422-0.00018-3, vaadatud 16. aprillil 2024
- ↑ Lillak, Rein. "Rotatsioonkarjatamine Eestis" (PDF). Lk 2. Vaadatud 15.04.2024.
- ↑ Tali, Kadri; Heinsoo, Katrin. "Eesti kliimatingimustesse sobiliku adaptive multi-paddock grazing (e-AMPG) karjatamissüsteemi välja töötamine" (PDF). Lk 16. Vaadatud 16.04.2024.
- ↑ 4,0 4,1 Gernert, Stefan (19.05.2021). "Jätkusuutlik portsjonkarjatamine. Praktilised soovitused ja näited" (PDF). Lk 9-10. Vaadatud 15.04.2024.
- ↑ Smith, Ray; Lacefield, Garry; Burris, Roy; Ditsch, David; Coleman, Bob; Lehmkuhler, Jeff; Henning, Jimmy (1914). "Rotational Grazing" (PDF). Lk 2, 5. Vaadatud 16.04.2024.
- ↑ Oll, Ülo (1970). "Piimalehmade karjatamine lämmastikuga rikkalikult väetatud karjamaal". Sotsialistlik Põllumajandus. 13: 600-602.
- ↑ Raave, Lembit (1984). "Millal lõpetada sügisel karjatamine". Rohumaaviljelus. 14: 19-23.