Lehekülje Meloodia lähteteksti vaatamine

{{See Artikkel|üldmõistest}}

'''Meloodia''' (kreeka keeles μελωδία, ''melos'' + ''odé'') ehk '''viis''' on [[muusika]]s vähemalt kahe [[heli]] tavaliselt [[ühehäälsus|ühehäälne]] [[järgnevus (muusika)|järgnevus]]. 

Meloodia olemuse määravad üksteisele järgnevad [[helikõrgus]]likud [[intervall]]id ja helide [[rütm]]: meloodia on horisontaalne helikõrgusstruktuur.

Meloodia võib olla [[vorm (muusika)|vormitud]] [[periood (muusika)|perioodina]], mis võib jaguneda [[Lause (muusika)|lause]]teks, [[Fraas (muusika)|fraas]]ideks ja [[Motiiv (muusika)|motiiv]]ideks.

Meloodia võib olla sõnalise [[tekst]]iga või tekstita ning seda võib esitada kas [[laulmine|lauldes]] (vokaalmeloodia) või [[pill]]il (instrumentaalmeloodia). Tekstiga meloodia võib olla süllaabiline või [[melism]]aatiline.

Meloodia intervallilis-rütmiline struktuur võimaldab meloodia tuvastamist sõltumatult konkreetsetest helikõrgustest:  meloodia ei ole niivõrd konkreetsete helide, kuivõrd helikõrgusintervallide rütmiline järgnevus.

Meloodia ehitus sõltub [[ajastu]]st ja [[muusikastiil]]ist.

Meloodia kujundamist mõjutab [[harmoonia]] ja fraseerimine: kuidas meloodia algab ja lõpeb, millised on põhi- ja kõrvalhelid ning kuidas neid on rõhutatud, milline on [[paus (muusika)|pauside]] roll meloodias.

Muusikalisel meloodial võivad olla seosed kõnemeloodiaga, st selle modulatsioonide, prosoodia ja intonatsiooniga.

Sama horisontaalse helikõrgusstruktuuri piires [[tämber|tämbrite]] muutumisel tekkivat "meloodiat" hakkas [[Arnold Schönberg]] nimetama [[kõlavärvimeloodia]]ks.  

Kuna meloodiat võib vaadelda iseseisva, [[tähendus]]t kandva [[muusikateos]]ena, siis sellele laieneb [[autoriõigus]]. 


==Struktuur==
Meloodiat iseloomustab
* nii suhteline (''range'', ''relative position'') kui ka absoluutne ulatus (''ambitus'', ''pitch spread'') võrreldes üldise helikõrgusruumiga (''pitch continuum'');
* kontuur ehk lineaarne kujundus;
* süntaktiline struktuur, mis on seotud kontrasti, kordumise, varieerumise ja arenguga. 

Motiiv on meloodia väikseim meloodilis-rütmiline üksus. Motiivi olemasolu eeldab vähemalt kahe erineva helikõrguse olemasolu. Motiivi üldine iseloom määrab ära ka konkreetse meloodia iseloomu. 

Motiivid moodustavad fraase. Erinevalt range stiili vokaalpolüfoonia suurtest laululistest meloodilistest üksustest, milles üldiselt eriilmelisi motiive välditi, leidub 18. sajandi lääne instrumentaalmuusikas terava profiili ja kontrastsete motiividega teemasid. Sellised reljeefsed motiivid andsid parema võimaluse edaspidiseks struktuuriliseks arendamiseks. 

Schönberg leidis, et meloodiat oma kiire arenguga probleemipüstitusest lahenduseni võiks võrrelda aforismiga. Meloodia sarnaneb teadusliku hüpoteesiga, mis ei veena ilma piisava arvu katsetete sooritamiseta. Hästi läbi mõeldud meloodia on suhteliselt iseseisev. Hea meloodia tekitab vajaliku energia, et moodustada suuremaid üksusi, mis ületavad struktuurselt ja kujundlikult algse potentsiaalse motiivilise materjali. 

Lääne muusikatraditsioonile on struktuuriüksuste noot-noodilt kordamine olnud iseloomuluk juba keskajast peale. Tsükliliste mustrite olemasolu piisavateks tõenditeks on nii AAB- kui k ABA-vormiskeem. Samas ei õigusta ükski absoluutne kriteerium kordamist meloodiakujunduse alusena. Juba üksi Schönbergi looming on tõestuseks vastupidisest, näidates vaheldusliku kordamise struktuurset tähtsust ning taaselustades gregooriuse laulu motiivilise rikkalikkuse. Lääne muusikas, eelkõige klassitsismis ja romantismis, korratakse meloodialõike põhiliselt tonaalse harmoonia huvides. Aga juba Berlioz, rääkimata Wagnerist, väldib kõige sugestiivsemate meloodiate kordamist. Meloodiat hakati nägema pigem inimese psühholoogilise teadvuse voolu kui inimese reaalse ratsionaalse taju väljendajana.

==Vaata ka==
{{Vikitsitaadid}}
* [[melism]]

{{noodikiri}}

[[Kategooria:Muusikateooria]]