Lapse ülalpidamiskohustus

Lapse ülalpidamiskohustuse näol on tegemist põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustusega. Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on üldjuhul lapse vanemad kohustatud last ülal pidama kuni täisealiseks saamiseni.^[1]

Kui vanemad mingil põhjusel last enam ühiselt ei kasvata, peavad siiski mõlemad vanemad panustama lapse heaollu ja arengusse. Kui üks vanem lapse igapäeva ellu enam nii aktiivselt ei panusta, peab ta siiski oma kohustust lapse eest hoolitseda täitma elatise näol. Rahva seas on taoline elatis tuntud ka kui alimendid, mille all on mõeldud lapse ülalpidamiseks makstavat raha.

Perekonna eest hoolitsemine on seadusest tulenev kohustus. Kohustus oma perekonda ülal pidada hõlmab nii varalist panustamist kui ka üldist igapäevast panustamist perekonna ühisesse majapidamisse. Üldjuhul eeldatakse, et inimene suudab end ise üleval pidada, kui aga inimene seda teha ei suuda, lasub seejärel vastutus perekonnal ja sugulastel. Kõige viimase abinõuna tuleb appi riik.

Allikad

Ülalpidamiskohustus tuleneb nii põhi-, perekonna- kui ka lastekaitseseadusest. Kuna perekond nähtusena on põhiseadusega kaitstud väärtus, siis on selline institutsioon riigi kaitse all.^[2] Peamiselt on pereliikmed ise kohustatud hoolitsema oma abivajajate liikmete eest. Selline üldine ülalpidamiskohustus tulene perekonnaseadusest, mille kohaselt on abikaasad vastastikku kohustatud oma töö ja varaga perekonda ülal pidama. Kohustuste alla kuuluvad nii teatud tegevused, kui ka varalised panused, mis on vajalikud vastava pere ühiste majapidamiskulude katmiseks. Ülalpidamiskohustusega on seotud kolm põlvkonda – vanavanemad, vanemad ja lapsed.^[3] Ülalpidamiseks õigustatud ja kohustatud isikud on sätestatud perekonnaseadusega. Ülalpidamist võib nõuda abikaasalt, sealhulgas ka lahus elavalt abikaasalt, lahutatud abikaasalt lapse hoolduse ja vanuse või terviseseisundi tõttu.

Seadusjärgseks ülalpidamiskohustuseks on eelkõige perekonnaseadusest tuleneva elatise maksmise kohustus – sellest olulisim on vanema kohustus maksta elatist oma alaealise lapsele. Tehinguliselt võib sellise kohustuse aluse leida eelkõige võlaõigusseadusest (ülalpidamislepingust, kinkelepingust jms).^[5]

Nõude esitamise kord

Perekonnaseaduse kohaselt on lapse vanemad kohustatud last ülal pidama kuni laps on saanud täisealiseks.^[6] Üldjuhul peavad alaealist last mõlemad vanemad pidama üleval võrdsetes osades. Alaealise lapse puhul on elatise maksmine vajalik eelkõige siis, kui vanem, kellelt elatist nõutakse, ei ela lapsega koos või ei võta osa lapse kasvatamisest. 2010. aastal jõustunud seaduse muudatusega on elatise taotlejaks laps – seega on tegemist lapse nõudega lapsevanema vastu. Tema esindaja (üldjuhul teine vanem) esitab dokumendid lapse nimel.^[7]

Esindaja nõue

Alaealise lapse näol on tegemist piiratud teovõimega isikuga, kes seaduse järgi ei ole veel võimeline iseseisvalt ning kestvalt oma tegudest aru saama või neid juhtima. Sellest tulenevalt on lapsel seaduslik esindaja, kelleks üldjuhul on kuni lapse täisealiseks saamiseni tema lapsevanemad. 2010. Aastal jõustunud perekonnaseaduse kohaselt kuulub ülalpidamisnõue lapsele endale, kuid tulenevalt tema piiratud teovõimest saab sellise nõude kohtus ikkagi maksma panna lapse esindaja – üldjuhul on selleks teine lapsevanem. 1994. aasta perekonnaseaduse kohaselt kuulus taoline lapse elatisnõue teisele vanemale, eestkostjale või eestkosteasutusele. Vana perekonnaseaduse kohaselt oli ka vanavanematel ning täisealistel õdedel-vendadel teatud juhtudel kohustus pidada ülal oma lapselast või alaealist venda-õde.^[8]

Täisealise lapse nõue

Kuigi üldjuhul on elatist õigus nõuda kuni 18-aastasel lapsel, on sellel ka erand. Nimelt on erandlikult võimalik ülalpidamist nõuda ka üle 18-aastasel lapsel. Seda olukorras, kus laps omandab täisealisena veel põhi-, kesk-, kõrg- või kutseharidust – kuid üksnes kuni 21-aastaseks saamiseni. Selle erandi eesmärgiks on kohustada vanemat oma last toetada seni, kuni laps iseseisvat elu alustab. Kuid sellisel juhul on abivajaduse kriteerium veidi teine, sest täisealiselt lapselt on võimalik juba tööl käimist nõuda ja eeldada. See tähendab, et üldjuhul on siis saadav elatis väiksem, kui alaealise lapse puhul. Teine oluline erinevus võrreldes alaealise lapse nõudega seisneb selles, et selle nõude esitab laps ise, mitte teine lapsevanem. Samuti on oluline märkida, et täisealiste laste puhul on vaja nõutava summa suurust ja vajadust eraldi tõendada, alaealiste puhul sellist nõuet ei ole.^[9]

Lapse vajadused

Lapse vajaduste all tuleb mõista selliste vahendite tagamist, mis oleksid piisavad tema igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ja arengu tagamiseks. Ülalpidamise ulatus määramisel tuleb arvestada kõiki eluvajadusi. Riigikohtu praktikas on eelkõige toodud välja elamiskulud, söögikulud, kulutused riietele, sidele, olmetarvetele ja mänguasjadele.^[10] Kindlasti on olulised ka kulutused hariduse omandamiseks, sh lapse koolitarvetele ja kutsealasele ettevalmistusele.

Elatisnõude ulatus ja maksmisviis

Ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel lähtutakse sellest, et ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused oleksid kaetud. Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära järgselt ei tohiks see ühele lapsele olla väiksem kui pool kehtestatud kuupalga alammäärast. Vanem, kes elab lapsega koos, rahuldab lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Vanem, kes lapsega koos ei ela või lapse kasvatuses ei osale, on kohustatud lapse vajadusi täitma perioodilist rahalist elatist makstes. 2018. aasta seisuga on töötasu alammääraks 500 eurot, seega on ühele lapsele makstava igakuise elatise alammääraks 250 eurot lapse kohta.^[11]

Kehtivat süsteemi plaanitakse aga muuta, sest senises praktikas kehtiv miinimumelatis on sageli elatise maksja jaoks liialt kõrge. Süsteemi muudetaks nii, et see arvestaks vanemate tegelikku võimekust, mis annaks kohtutele selgemad alused, mille põhjal elatist praktilise elu vajaduselt lähtuvalt arvestada. Peamiseks eesmärgiks on vähendada nende isikute arvu, kellest on saanud võlgnik seetõttu, et miinimumelatise maksmine käib neil üle jõu. 2018. aasta märtsi seisuga on Eestis 9220 elatisvõlgnikku. Kohtutäiturite poolt sissenõudmisel olev elatiste kogusumma on suurusjärgus 60 miljonit eurot. ^[12] [https://www.err.ee/840626/elatisraha-maksmine-hakkab-soltuma-vanema-tegelikust-voimekusest]

Riigikohtu kriitika

Perekonnaseadusest tuleneva põhimõtte kohaselt on ülalpidamise ulatus kindlaks määratud lähtudes ülalpidamist saava isiku vajadustest ja tavalisest elulaadist – tavapäraselt lähtutakse alimentide väljamõistmisel elatisraha miinimumist. Selle põhimõtte rakendamine igapäevases praktikas omab eelkõige tähendust selles osas, et minimaalses suuruses elatise nõudmisel ei ole elatist nõudev lapsevanem kohustatud oma nõuet kohtus põhjendama ning asjakohaseid kuludokumente lapse kulutuste kohta kohtule esitama. Seadusandja hinnangul annab selline miinimummäära kehtestamine laste huvidele piisava kaitse.

Erandina on võimalus elatist ka vähem kui miinimummääras maksta, seaduse kohaselt võiksid sellised olukorrad eelkõige kõne alla tulla vanema töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on ka teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks seetõttu varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohtul on iga üksikjuhtumi puhul kohustus asjaolusid arvesse võttes hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuvaks põhjuseks on Riigikohus näiteks pidanud olukorda, kus lapsevanem katab kulutused muul viisil, nt vahetu ülalpidamise kaudu lapsega suheldes või tekkivate kulude jooksva katmise teel, aga ka lapsetoetusega.^[13] Riigikohus viidanud, et seadusest tulenevad alused miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks, on üksnes näidisloeteluks – see tähendab seda, et kohtul on õigus ja kohustus iga üksikjuhtumi asjaolusid ise hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte.

Elatisnõude maksmapanek

Iga lapsevanem peaks oma last ülal pidama vabatahtlikult, alati see aga nii ei ole. Vanemad võivad kokku leppida, millises ulatuses ning mis viisil kumbki vanem oma kohustust täidab. Kui aga kokkulepet ei saavutata, siis võimalik elatis välja nõuda maksekäsu kiirmenetluses või hagimenetluses.

Maksekäsu kiirmenetlus avalduse saab esitada E-toimik keskkonnas elektrooniliselt. Esitamisel tuleb lapse elatise nõudes seadusekohaselt silmas pidada järgnevaid tingimusi:

• laps, kelle elatist nõutakse, peab olema alaealine;
• võlgnik (teine lapsevanem, kellelt elatist nõutakse) peab olema kantud lapsevanema lapse sünniakti
• nõutav elatis ei tohi ületada elatise miinimummäära enam kui 1,5-kordselt
• maksekäsu kiirmenetluses ei või nõuda elatise maksmist tagasiulatuvalt, see tähendab, et elatise maksmist saab nõuda vaid tulevikus ning möödunud aja eest elatise nõudmine ei ole võimalik.^[15]

Hagimenetluse alustamine tuleb kõne alla juhtudel, kus elatist nõutakse tagasiulatuvalt. Tagasiulatuvalt võib õigustatud isik ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.^[16] Hagiavaldus esitatakse maakohtusse. Kui elatist nõutakse alammääras, siis lapse kulusid tõendavaid dokumente esitama ei pea – piisab üksnes vastavasisulise nõude esitamisest. Elatise nõudmisel suuremas määras kui alammäär, tuleb lapse kulud kohtule tõenditega tõendada. Hagimenetluses kohtusse hagiavalduse esitamisel on hagejaks laps või lapsed ning kostjaks lapsevanem, kes oma ülalpidamiskohustust ei täida. Kui elatisnõude soovivad esitada mitu last korraga, siis võivad nad seda teha ühes hagiavalduses ka korraga ning kostjaks sel juhul on kas üks või mõlemad lapsevanemad, kes oma ülalpidamiskohustust ei täida.^[17]

Elatisabi

Elatisabi on riigi poolt makstav rahaline toetus, mille eesmärgiks on aidata üksikvanemal lapse ülalpidamisega toime tulla. Elatisabi saab taotleda Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Kuid selleks, et riigilt taolist toetust saada, peab üksikvanem olema lapse nimel esitanud teise vanema vastu elatisabi nõude ja saanud kohtult ka positiivse otsuse. Kui isegi vaatamata kohtuotsusele teine vanem enda kohustust ei täida, tulebki appi riik. Elatisabi määramine aga ei tähenda, et elatist mittemaksev vanem vabastatakse oma kohustusest lapse ees, sest riik nõuab makstud elatisabi summa kohustusest kõrvale hiilinud vanemalt hiljem välja. ^[18]

Sanktsioonid

Kui vanem vaatamata elatise väljamõistmisele enda kohustust last üleval pidada ei täida, rakendab riik selle vanema vastu sunnimeetmeid. Riik saab sissenõude pöörata nii vanema vallasasjadele, varalistele õigustele, kinnisasjadele kui ka sissetulekule – see tähendab, et riik võib võlgnetava summa saada nii vanema vallas- või kinnisasjade, sissetuleku kui muude varaliste õiguste arvelt.

Kui võlgnik pole lapsele väljamõistetud elatist maksnud kolme kuu jooksul ning kohtutäituril pole õnnestunud seda ka võlgniku vara arvelt sisse nõuda, siis võidakse eelneva hoiatamisega tähtajatult peatada jahipidamisõigus, mootorsõiduki juhtimise õigus, relvaluba ja relvasoetamisluba, väikelaeva ja jeti juhtimise õiguse või kalastuskaart.^[20] Riigikohus on aga öelnud, et võlgniku õigusi ei või piirata üksnes seepärast, et võlgnikult on elatis välja mõistetud ning ta pole seda nõuetekohaselt tasunud. Taolise sanktsiooni kohaldamise aluseks on ka selle eeldatav tegelik mõju võlgnikule, mis innustaks teda lapse elatiskohustust täitma. [21] Karmima meetmena võidakse alaealisele elatist mittemaksvat vanemat karistada trahvi või vangistusega kuni 1 aasta ning täisealisele lapsele mittemaksmise korral võidakse karistada rahatrahvi või arestiga.[22]

Samuti võidakse alaealisele elatist mittemaksvat vanemat karistada trahvi või teatud olukordades vangistusega kuni 1 aasta ning täisealise lapsele mittemaksmise korral võidakse karistada rahatrahvi või arestiga.^[23]

Kohtukulud

Nii maksekäsu kiirmenetluses kui ka hagimenetluse alustamine on riigilõivuvabad.

Allikad

1. ↑ Perekonnaseadus. – RT I, 09.05.2017, 2
2. ↑ Põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2.
3. ↑ Perekonnaseadus. – RT I, 27.06.2012, 12.
4. ↑ https://riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/hoolduskoormus/ulalpidamiskohustuse_analuus.pdf
5. ↑ M. Mets. Põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus ning selle menetlus kohtus.
6. ↑ 3-2-1-136-13 PS! Punkt on puudu!!!
7. ↑ http://www.juristaitab.ee/et/elatis-lapsele/kes-elatise-taotleja
8. ↑ Perekonnaseadus. – RT I 1994, 75, 1326
9. ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I, 20.04.2017, 21
10. ↑ RKTKm 3-2-1-119-15 p 10.
11. ↑ RKTKo 3-2-1-35-17 p 19-20.2.
12. ↑ https://www.err.ee/840626/elatisraha-maksmine-hakkab-soltuma-vanema-tegelikust-voimekusest
13. ↑Notarite koda. Ülalpidamiskohustused perekonnas. – https://www.notar.ee/21711 (31.07.2018).
14. ↑ Töötasu alammäära kehtestamise määrus. Vastu võetud 21.12.2017. – RT I, 23.12.2017, 49.
15. ↑ ttp://lindeberg.legal/publikatsioonid/aldo-vassar-elatisenoude-esitamine-uue-kohtupraktika-valguses/
16. ↑ https://claudiuslaw.com/en/law-office-in-tallinn-news-and-posts-section/28-elatis-ehk-alimendid
17. ↑ Perekonnaseadus. – RT I, 09.05.2017, 29.
18. ↑ S. Pello. Kõik, mida peaks teadma elatisabist. http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/03/08/koik-mida-peaks-teadma-elatisabist/ (05.08.2018).
19. ↑S. Pello. Kõik, mida peaks teadma elatisabist. http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/03/08/koik-mida-peaks-teadma-elatisabist/ (05.08.2018).
20. ↑ M. Külaots. Eestis välja mõistetud elatise sissenõudmise õiguslikud probleemid.
21. ↑ Täitemenetluse seadustik. – RT I, 29.06.2018, 53.
22. ↑ RKTKm 2-17-4751/34, p 20.
23. ↑ Karistusseadustik. – RT I, 29.06.2018, 66.