Güiro
Güiro on Kuuba päritoluga rütmiinstrument.
Güirot kasutasid juba Antillide indiaanlased oma rahvamuusikas. Sõna "güiro" tulebki Antillide põlisrahvaste tainode keelest. Tänapäeval on güiro Ladina-Ameerika muusikas üldiselt ja laialt levinud.
Güiro on kuivatatud õõnes pudelkõrvits, mis on ühest otsast avatud ja mille ühel küljel on palju paralleelseid sälke, mida pulgakesega kraabitakse. Selle pulga nimi on pua.
Tavaliselt ei ole sälgud sümmeetrilise kujuga. See võimaldab mängides tekitada nii pikki kui ka lühikesi helisid. Sagedamini on güiro valmistatud nii, et puad ülespoole tõmmates tekivad pikad helid ja allapoole tõmmates lühikesed.
Güirot mängitakse nii, et seda hoitakse vasakus käes, kusjuures pöialt hoitakse heliava taga, et pilli paigal hoida. Paremas käes hoitakse puad. Tavaliselt saadab güiromängija end lauluga ja kui bänd kasutab güirot, siis on see tavaliselt solisti käes. Selles suhtes sarnaneb güiro marakaga, mida samuti hoiab tavaliselt solist.
Güiro teisend on muusika rütmis raputatav pudelkõrvits, mis on kaetud võrguga, millele on kinnitatud klaaspärlid või kuivad puuviljaseemned. Vabrikutoodangus kasutatakse ka muid materjale.