Mine sisu juurde

Forvard

Allikas: Vikipeedia

Forvard kuulub tuletisinstrumentide alla.[1] Forvard on kahe osalise vaheline leping, mis kohustab tulevikus lepingupooli varem kokkulepitud tingimustel (nagu hind, kogus ja kauba üleandmise kuupäev[2]) vastavalt müüma ja ostma finantsvara. Erinevalt futuurist ei ole forvardid standardiseeritud ning lepingu tingimused sõltuvad lepingupoolte kokkuleppest. Kuna tegu ei ole standardiseeritud instrumendiga, on forvard paindlik. Sellest tingituna ei kaubelda forvarditega börsil, vaid järelturul (OTC turg) ehk nn üle leti turul.[3]

Forvardi kasutamise eesmärgid

[muuda | muuda lähteteksti]

Forvardeid kasutatakse peamiselt spekuleerimiseks ja riskide leevendamiseks. Forvardi müüv osapool sõlmib lepingu, et kindlustada ennast müüdava vara hinnalanguse vastu, ehk ta omandab lühikese positsiooni. Kui risk peaks realiseeruma ning vara hind langeb, on teine lepingupool kohustatud selle ostma kokkulepitud hinnaga. Teine pool ehk ostja sõlmib lepingu, et kindlustada ennast ostetava vara hinnatõusu vastu, ehk ta omandab pika positsiooni. Juhul kui vara hind tõuseb, on ostev lepingupool teeninud tulu, saades vara turuhinnast odavamalt. Põhimõtteliselt on ostva osalise puhul tegemist spekulandiga, kes ennustab ostetava vara hinna tõusu. Valuuta forvardeid ehk tähtpäevatehinguid kasutavad välisturul tegutsevad subjektid, et kindlustada ennast valuutariskide vastu.

Forvardi riskid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna forvardid ei ole standardiseeritud lepingud nagu futuurid, ei kaubelda nendega börsil, vaid järelturul (OTC) ehk nn üle leti turul.[3] Järelturul kauplemise puhul pole tehingu tegemisse kaasatud arvelduskoda, mis börsil toimib tehingu seadusliku vahendajana ning garanteerib nii ostjale kui ka müüjale, et tehing täidetakse. Arvelduskoja puudumisega kaasneb risk, et lepingupooled ei täida oma kohustusi.[4]

  1. RTJ 3 FINANTSINSTRUMENDID, Riigi Teataja
  2. Finantskriis ja finantstehingute maksustamine, Eesti Maksumaksjate Liit
  3. 3,0 3,1 Investopedia
  4. Finantsturud ja -institutsioonid. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus 2012. lk 208