Euroopa Regionaalarengu Fond

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Euroopa Regionaalarengufond)
Jump to navigation Jump to search
Euroopa Regionaalarengu Fondilt toetust saanud projektidel kohustuslikus korras kasutatav logo.

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF; inglise European Regional Development Fund ehk ERDF) pakub Euroopa Liidu liikmesriikidele toetust, et ühtlustada erinevate piirkondade arengut ning tugevdada majanduslikku ja ühiskondlikku sidusust.[1] Lisaks Euroopa Regionaalarengu Fondile pakuvad struktuuritoetusi ka Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond (ÜF).[2]

ERF rahastab järgmisi tegevusi:

  • Otsene investeeringutoetus ettevõtetele: eesmärgiks luua püsivaid töökohti, mõeldud väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele;
  • Infrastruktuuriprojektide toetamine, mis on olulisel määral seotud uurimustöö ja innovatsiooniga, telekommunikatsiooniga, keskkonnaga, energiamajandusega ja transpordiga;
  • Finantsinstrumendid (riskikapitalifondid, kohaliku arengu fondid jmt), et toetada regionaalset ja kohalikku arengut ning edendada linnade ja maapiirkondade koostööd.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1960ndatel püüdis Euroopa Komisjon aeg-ajalt luua regionaalfondi, kuid seda toetas ainult Itaalia. Suurbritannias tõstatati see teema Euroopa Liiduga liitumisega seoses ja nõuti selle loomist 1972. aasta Pariisi tippkohtumise ajal. Inglismaa pidi olema suur Ühise põllumajanduspoliitika ja Euroopa Majandusühenduse toetaja ja püüdis kompenseerida puudujääki ERFi loomisega. See võimaldanuks neil näidata avalikkusele Euroopa Majandusühendusest tulenevat materiaalset kasu. ERF pidi olema töökorras 1973. aastaks, kuid 1973. aasta naftakriis lükkas selle edasi ja see asutati 1975. aastal Inglismaa ja Itaalia tugeva surve tõttu.[3]

ERFi eelarve oli 1,4 miljardit arvestusühikut, mis oli palju väiksem kui Inglismaa tehtud ettepanek – 2,4 miljardit arvestusühikut. Eelarve kasvas ajaga kiiresti nii proportsionaalselt kui absoluutselt. Pärast selle loomist tegutses see pidevalt muutuvate eeskirjade järgi, mis standardiseeriti Ühtse Euroopa Aktiga.[3] Peamised põhimõtted, mille alusel ERF praegu tegutseb, kehtestati struktuurifondide üldreformiga 1988. aastal.[4]

1993. aasta struktuurifonde reforminud määrused seadsid ERFile ajavahemikuks 1994–1999 järgmised neli eesmärki: arengus mahajäänud piirkondade areng ja struktuuriline kohandamine; tööstuse langusest tõsiselt mõjutatud piirkondade taasarendamine; maapiirkondade areng; arktiliste piirkondade toetamine (lisati Rootsi ja Soome liitumisel). 1993. aasta määrustega kehtestati järgmised rakendusvaldkonnad: piirkondadevaheline koostöö; tööhõive ja tööjõud; tööstuse areng; äärepoolseimad piirkonnad; linnapoliitika ja maaelu areng. Sellel perioodil alustasid tööd järgnevad programmid: Interreg, URBAN ja KONVER.[4]

1999. aastal võeti ajavahemikuks 2000–2006 vastu määrus, mis seadis ERFile kaks eesmärki: arengus maha jäänud piirkondade areng ja struktuuriline kohandamine ning struktuuriliste probleemidega alade arendamine ja majanduslik taasarendamine. Vastu võeti järgnevad rakendusvaldkonnad: piiriülene, riikidevaheline ja piirkondadevaheline koostöö; maaelu areng ning riikidevaheline koostöö uute tavade osas.[4]

2007. aasta 1. jaanuaril jõustunud määrusega lisandusid kolm uut eesmärki: lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö. Esimese eesmärgiks oli kiirendada vähem arenenud liikmesriikide ja piirkondade majanduskasvu ja tööhõive tingimuste paranemist. Teine eesmärk taotles konkurentsivõime, tööhõive ja atraktiivsuse suurendamist piirkondades, mis ei kuulu kõige ebasoodsamas olukorras piirkondade hulka. Kolmas eesmärk keskendus piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö tugevdamisele ning põhines INTERREGi algatusel.[4]

Eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

ERFi üldeesmärk on tugevdada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopa Liidus, vähendades piirkondadevahelisi erinevusi. ERF pöörab erilist tähelepanu territooriumite spetsiifilistele tunnusjoontele. Erikohtlemisest saavad kasu geograafiliselt ebasoodsates tingimustes olevad piirkonnad (kõrvalised, mägised või hõredalt asustatud alad). Euroopa territoriaalse koostöö programmides on vähemalt 80% toetustest suunatud järgmises peatükis nimetatud nelja prioriteetsesse valdkonda. ERFi tegevuse üks eesmärk on ka vähendada linnapiirkondade majanduslikke, keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme, pöörates erilist tähelepanu linnade säästvale arengule. Selleks on ette nähtud vähemalt 5% ERFi ressurssidest, mida rakendatakse linnade hallatavate integreeritud meetmete kaudu.[5]

Toetused[muuda | muuda lähteteksti]

Fondist antavaid toetusi koordineerib Euroopa Komisjoni Regionaalpoliitika ja Ühtekuuluvuse Peadirektoraat.[6] ERF töötab seitsme aasta pikkuste eelarveperioodide kaupa – nii pikk on üks programmiperiood.[7]

ERFi investeeringud on suunatud mitmesse olulisse valdkonda:[8]

  • innovatsioon ja teadusuuringud;
  • digitaalarengu tegevuskava;
  • väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) toetamine;
  • vähese CO2-heitega majandus.

Neile prioriteetidele eraldatavad ERFi ressursid olenevad piirkonna kategooriast.

  • Enamarenenud piirkondades peab vähemalt 80% toetustest keskenduma vähemalt kahele neist prioriteetidest;
  • üleminekupiirkondades kehtib see 60%le toetustest;
  • vähem arenenud piirkondades 50%.

Lisaks tuleb osa ERFi ressurssidest suunata vähese CO2-heitega majanduse projektidesse:

  • enamarenenud piirkondades 20%;
  • üleminekupiirkondades 15%;
  • vähem arenenud piirkondades 12%.

Eelarveperioodiks 2014–2020 on ERFi toetusteks ette nähtud 185,374 miljardit eurot. Toetust saavad valdkonnad on teadustöö ja innovatsioon, väikese ja keskmise suurusega ettevõtted, telekommunikatsioon, energia- ja transpordiinfrastruktuur, tervishoid, haridus- ja sotsiaalinfrastruktuur, kliimamuutused ja keskkond ning linnade säästev areng. Toetusi saavad taotleda kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Toetuse suuruse määravad regiooni arengutase ning SKP ühe elaniku kohta.[9]

ERFist saadavad toetused ei tohi minna vastuollu Euroopa Liidu Konkurentsiseaduse ning Riigihangete seadusega.[10]

Toetuse saajatel tuleb jälgida, kas ERFi projekti abil soetatud seadmetega teenitakse tulu või mitte. Puhastulu teenimisel tuleb see maha arvata projekti abikõlblikest kuludest. Erandiks on projektid kogumaksumusega alla ühe miljoni euro, mille puhul suurem osa projekti vara kasutajatest on oma asutuse töötajad, kes ei maksa tarbitava teenuse eest. Lisaks ei kehti puhastulu arvestamisega seotud nõue projektide puhul, mille sisuks on rekonstrueerimistööd ning mille kogumaksumus on alla ühe miljoni euro. Projektide, mille maksumus ületab ühte miljonit eurot, puhul jälgitakse tulu teenimist projekti abikõlblikkuse perioodil ja 5 aasta jooksul pärast selle lõppu.[11]

Teavitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Toetust saanud partnerid on kohustatud avalikkust teavitama, et programmi tegevust või projekti rahastatakse struktuuritoetusest (ERF, mida kaasfinantseerib Eesti riik) TerVE programmi kaudu, mille elluviijaks on Sihtasutus Eesti Teadusagentuur. Euroopa Liidu osalusele, programmile TerVE ja Sihtasutus Eesti Teadusagentuurile peab viitama nii programmi raames rahastatavaid tegevusi/projekte puudutavates sõnavõttudes, tekstides kui sisutegevustes. Kui tegevuse/projekti raames viiakse läbi koolitusi, tuleb koolitatavaid teavitada ERFi toetusest nii suuliselt kui ka kirjalikult.[12]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Toetus Eestile ERFist oli aastatel 2004–2006 3,64 miljardit Eesti krooni ning aastatel 2007–2013 oli toetussumma 1,86 miljardit eurot (29,11 miljardit Eesti krooni).[13].

Aastatel 2004–2006 on Eesti saanud ERF-ist toetust näiteks haiglate laiendamiseks ning nende töö ümberorganiseerimiseks, haridus- ja teadusasutuste kaasajastamiseks, taastuvate energiaallikate kasutuselevõtuks, veekogude seisundi parandamiseks, väikesadamate rekonstrueerimiseks, Tallinna lennujaama terminali ja liiklusala renoveerimiseks ja regionaalsete lennujaamade infrastruktuuri kaasajastamiseks ning paljude teiste taristuobjektide ümberehitamiseks või rekonstrueerimiseks. Samuti on toetatud lastekodude ning erihooldekodude uute peremajade ehitamist.[14]

Programmiperioodil 2007–2013 osales Eesti kaheksas Euroopa territoriaalse koostöö programmis, mida rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist ning osaliselt ka Euroopa Naabrus- ja Partnerlusinstrumendist:[15]

  1. Eesti-Läti programm
  2. Eesti-Läti-Vene programm
  3. ESPON 2013 programm
  4. INTERACT II programm
  5. INTERREG IVC programm
  6. Kesk-Läänemere programm
  7. URBACT II programm
  8. Läänemere piirkonna programm

ERFi toetuste maht Eestile ei olnud piiritletud, see olenes partnerite aktiivsusest ning heade projektitaotluste hulgast.[16]

Aasta Koostööprojektide arv Eesti partnerite koostööprojektide arv
2009 61 121
2010 65 184
2011 56

Praegu käivad ettevalmistused uue perioodi (2014–2020) programmide algatamiseks.[17]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]