Erinevus lehekülje "Gustave Le Bon" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
resümee puudub
Le Bon rakendas selle aja moekontseptsiooni − hüpnoosi − masside psühholoogia seletamiseks. [[Hüpnoos]] oli sel ajal kultuuri osa, millest kasvas välja [[Sigmund Freud|Freudi]] [[psühhoanalüüs]] ning samuti suhtumine massi. Gustave Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Le Bon tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib [[õpitud abitus]]. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.
 
Ta on avaldanud töid massi psühholoogiast ja karja käitumisest. Tema tööd masside psühholoogiast muutusid tähtsaks 20. sajandi esimesel poolel, kui meedia uurijad nagu [[Hadley Cantril]] ja [[Herbert Blumer]] kasutasid tema teooriat, et kirjeldada allasurutud gruppide reaktsioone meediale. Samamoodi on väidetavalt tema töid uurinud ja kasutanud sellised propagandistid nagu [[Adolf Hitler]] ja [[Benito Mussolini]]. Le Bon’i massipsühholoogial oli omal ajal erakordne menu ja paljudele tundustundusid seetema olevatheietused absoluutneteadusliku teaduslik tõdetõena.
 
== Elu ==
Tema esimene tõsiseltvõetav raamat ilmus 1894. aastal pealkirjaga "Inimeste psühholoogia" ("Les Lois psychologiques de l'évolution des peuples"). 1895. aastal ilmus aga tema kõige müüdavam teos "Hulkade psühholoogia" ("Psychologie des fules"), mis 41 aastat hiljem ilmus ka eestikeelses tõlkes (1936). Väidetavalt ilmus raamat reaktsioonina suurele Prantsuse revolutsioonile.
 
1902. aastal hakkas ta enda juures pidama iganädalasi lõunasööke, kuhu oli kutsutud prominentsedtähtsad inimesed erinevatest eluvaldkondadest ja kus arutati päevakajalistel teemadel. Tema tolle aja mõjuvõim avaldub ka tema külaliste nimekirjas: söömas käisid näiteks [[Henri Poincaré|Henri]] ja [[Raymond Poincaré]], [[Paul Valéry]] ja [[Henri Bergson]].
 
Ta suri 1931. aastal Pariisi lähedal (Marnes-la-Coquette’is).
 
== Viited ==
# Bon, G. L. (1936). Hulkade psühholoogia. (K. Martinson, Trans.) Tartu: Noor-Eesti.
{{viited}}
# Bon, G. L. (1936). Hulkade psühholoogia. (K. Martinson, Trans.) Tartu: Noor-Eesti.
#
# Ellenberger, H. F. (1970a)1970. The discovery of the unconscious. London: Allen Lane.
 
{{JÄRJESTA:Le Bon, Gustave}}
4159

muudatust

Navigeerimismenüü