Päikesekiirgus: erinevus redaktsioonide vahel
uus versioon |
välja kommenteeritu välja |
||
| 175. rida: | 175. rida: | ||
"2008. aasta ilma meenutades". 2008. (lk 7)</ref> |
"2008. aasta ilma meenutades". 2008. (lk 7)</ref> |
||
<!-- |
|||
'''Päikesekiirgus''' on [[Päike|Päikeselt]] lähtuv [[Elektromagnetiline_kiirgus|elektromagnetlainete]] ja aineosakeste voog ehk Päikese poolt kiiratud energia. <ref name="TTK"> Eensaar, A. [http://eprints.tktk.ee/128/2/paikesekiirgus/pike_maa_energiaallikana.html, "Päikesekiirgus atmosfääris"]. Tallinna Tehnikakõrgkool. 2012. (vaadatud: 09.11.2015)</ref> Päikesekiirguse voog mõjutab tugevasti elu Maal, sellest sõltub atmosfääri soojenemine ja jahtumine, atmosfääri püsivus, vee aurumine ja kondensatsioon, soojusenergia olemasolu ja Maa kliimade omadused. Päikesekiirguse voog sõltub laiuskraadist, aastaajast ja kellaajast.<ref name="piiapost"> Post, P. [http://ael.physic.ut.ee/KF.Private/Piia.Post/meteo/Kiirgusseadused.PDF "Kiirguslikud protsessid atmosfääris"]. Materjalid Üldmeteoroloogia kursuse jaoks.</ref> Suurem osa kiirgusest hajub maailmaruumis laiali. [[Maa_(planeet)|Maani]] jõuab aastas vaid pool miljardikku kogu kiirgusest ehk 5,4 x 10<sup>12</sup> tera[[Džaul|džauli]].<ref name="KKT"> Russak, V., Kallis, A. [http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/publikatsioonid/eesti-kiirguskliima-teatmik/, "Eesti kiirguskliima teatmik"]. Tallinn. 2013. </ref> |
|||
== Spektraalvahemik == |
|||
[[File:Päikese spekter.jpg|pisi|Päikese kiirgusvoo tiheduse muutumine atmosfääri läbimisel]] |
|||
Päike katab kogu elektromagnetilise kiirguse [[Spekter|spektri]]. Siiski ei kiirga ta võrdselt energiat kõigil lainepikkustel. Päikese kiirgusspektri saab lugeda võrdseks [[Absoluutselt_must_keha|absoluutselt musta keha]], mille temperatuur on 5800 K, kiirgusega.<ref name="TTK" /> |
|||
Suurim osa kiirgusenergiast jääb nähtava valguse piirkonda (0,39–0,76 mikromeetrit). Maa kliimat mõjutab samuti just see vahemik. |
|||
Päikesekiirguse mõõtmisel oluline spektraalvahemik jaotatakse üldjuhul viieks: |
|||
* ultraviolettkiirgus (λ < 400 nm); |
|||
* nähtav valgus (390 > λ >760 nm); |
|||
* lähisinfrapuna (760 nm < λ < 1,4 µm); |
|||
* [[Infrapunakiirgus|infrapunane]] (1,4 < λ < 3 µm); |
|||
* kauginfrapuna (λ > 3 µm). |
|||
Läbides atmosfääri kiirgus nõrgeneb ja spektraalne koostis muutub, kuna õhu molekulid, erinevad [[Aerosool|aerosoolid]], pilved ja teised gaasilised ained neelavad/hajutavad kiirgust. <ref name="KKT" /> <ref name="english"> Russell, R. [http://www.windows2universe.org/sun/spectrum/multispectral_sun_overview.html "The Multispectral Sun"]. 2007. (vaadatud: 09.11.2015)</ref> |
|||
== Jaotus == |
|||
Päikesekiirgus jaotatakse üldiselt neljaks: otsekiirguseks, hajuskiirguseks, summaarseks kiirguseks ja peegeldunud kiirguseks. |
|||
===Otsekiirgus=== |
|||
Kiirgus jõuab Päikeselt Maani peaaegu paralleelsete kiirte kimbuna. Mõõdetakse kiirtega risti asetseval pinnal. |
|||
[[Kiirgusvoog|Päikesekiirguse voog]] sõltub paljudest faktoritest: |
|||
* solaarkonstandist; |
|||
* Maa ja Päikese vahelisest kaugusest; |
|||
* pilvede olemasolu, aerosoolide kontsentratsioon atmosfääris jne; |
|||
* Päikese kõrgusest. |
|||
Paljude tegurite tõttu ei ole otsekiirguse vood ajas ühtlased. Selgelt tulevad välja ööpäevane ja aastane käik. Väiksematel laiuskraadidel sisaldab atmosfäär rohkem veeauru ja lisandeid kui suurematel laiustel, seega on otsekiirguse maksimaalne voog suurematel laiuskraadidel suurem. |
|||
Eestis jäävad otsekiirguse kuusummad vahemikku 50 kuni 600 MJ/m<sup>2</sup>.<ref name="TTK" /><ref name="KKT" /> |
|||
===Hajuskiirgus=== |
|||
Kiirgus jõuab maapinnani peale korduvat hajumist atmosfääris (pilvedel, õhumolekulidel, aerosoolidel). Hajuskiirguse voog sõltub samadest faktoritest, mis otsekiirguse voogki. Kuid kui otsekiirguse puhul pilvisus vähendab kiirgusvoo hulka, siis hajunud kiirguse puhul on olukord vastupidine – mida rohkem pilvi, seda suurem hajumine. Hajuskiirgus on lühema lainepikkusega kui otsekiirgus. Hajuskiirguse puhul on oluline osa ka lumikattel. Viimase olemasolul suureneb otsekiirguse tagasipeegeldumine, mis omakorda suurendab ka hajuskiirguse hulka. |
|||
Hajuskiirguse kuusummad Eestis on vahemikus 20 kuni 300 MJ/m<sup>2</sup>.<ref name="TTK" /> |
|||
===Summaarne kiirgus=== |
|||
Summaarne kiirgus on otse- ja hajuskiirguse summa. |
|||
Sõltub see samadest teguritest kui ta komponendid. Osad sõltuvused ilmnevad aga summaarse kiirguse puhul nõrgemini. Kuna näiteks pilvisuse mõju on otse- ja hajuskiirguse puhul vastupidine, siis summaarses kiirguses nad kompenseeruvad. Summaarse kiirguse spektraalne koostis sõltub otse- ja hajusakiirguse spektraalsest koostisest ja ka nende suhtest.<ref name="KKT" /> |
|||
Eestis on summaarse kiirguse keskmised kuusummad vahemikus 20 kuni 630 MJ/m<sup>2</sup>.<ref name="TTK" /> |
|||
===Peegeldunud kiirgus=== |
|||
Osa maapinnale langenud kiirgusest peegeldub tagasi atmosfääri. Päikesekiirguse puhul ei võrdu peegeldumisnurk langemisnurgaga, sest maapind pole tasane. Peegeldumist iseloomustatakse [[Albeedo|albeedoga]].<ref name="KKT" /> |
|||
== Solaarkonstant== |
|||
[[Pilt:Solar-cycle-data.png|pisi|Päikese kiirgusvoo võimsus atmosfääri ülapiiril: päeva keskmine (kollane), aasta keskmine (punane), päikeseplekkide (sinine), päikesesähvatuste (roheline) ja raadiokiirguse (violetne) dünaamika]] |
|||
Solaarkonstant on defineeritud kui Päikese kiirgusvoo võimsus, mis jõuab atmosfääri ülapiirile kiirtega ristiolevale ühikpinnale Maa ja Päikese keskmisel kaugusel.<ref name="KKT" /> Mõõtühikuks on W/m<sup>2</sup>. |
|||
Solaarkonstant pole siiski pidevalt konstantne, sest päikesekiirguse intensiivsuses esinevad pika- ja lühemaajalised tõusud/mõõnad. Täpset väärtust pole siiani leitud. Tõenäoliselt on see vahemikus 1,365–1,367 kW/m<sup>2</sup>. Jooniselt on selgelt näha 11-aastane tsükkel. See langeb kokku Päikese 11,1 aastase tsükliga, mille jooksul tekivad Päikesel külmemad alad ehk [[Päikeseplekk|päikeseplekid]]. <ref name="TTK" /><ref name="piiapost" /><ref name="NOAA"> National Oceanic and Atmospheric Administration. [http://www.ngdc.noaa.gov/stp/solar/solarirrad.html "Total Solar Irradiance"]. (vaadatud: 09.11.2015)</ref> |
|||
== Mõõtmine == |
|||
Kui suur hulk kiirgust pinnani jõuab, sõltub erinevatest kiirgusvoogudest. Saabuvad kiirgusvood loetakse positiivseteks, lahkuvad negatiivseteks. [[Aktinomeetria|Aktinomeetrias]] käsitletakse enamasti kiirgustingimusi horisontaalsel pinnal. Sõltuvalt kiirguse lainepikkusest jaotatakse see lühi- ja pikalaineliseks kiirguseks. Kui kiirguse lainepikkus jääb vahemikku 0,2–4,0 µm, loetakse see lühilaineliseks. Pikalaineliseks piirkonnaks on 4–100 µm. Päikesekiirgus on 99% ulatuses lühilaineline. Kiirgust mõõdetakse [[Aktinomeeter|aktinomeetriga]]. <ref name="KKT" /> |
|||
===Ajalugu=== |
|||
Päikesekiirguse olemusest hakati huvi tundma 17. sajandil, kui [[Galileo_Galilei|Galileo]] uuris Päikese plekke ja [[Isaac_Newton|Newton]] avastas valguse spektraalse iseloomu. Esimese aktinomeetri valmistas aga 19. sajandil inglise astronoom [[John Herschel|John Herschel]]. See kujutas endast suurt ja tundlikku termomeetrit, millega sai määrata kindlal ajaperioodil termomeetri poolt neelatud [[Soojushulk|soojushulga]]. <ref name="KKT" /> |
|||
=== Mõõtmine Eestis === |
|||
Eestis on päikesekiirgust mõõdetud juba ligi 80 aastat. Esialgu olid mõõtmised küll episoodilised ja puudulikud. Korrapäraste ja pidevate mõõtmiste algus jääb 20. sajandi keskpaika, mil kiirgust hakati mõõtma Tartu aktinomeetriajaamas (alates 01.10.1965 Tõraveres) ja pisut hiljem ka Tiirikoja järvejaamas. 1953–1964 toimusid mõõtmised ka Kuusiku meteoroloogiajaamas ja Tooma soojaamas.<ref name="mootmised">[http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/mootetehnika/mootmised-maapinnal/paikesekiirgus/ Mõõtmised maapinnal]. Riigi ilmateenistus. (vaadatud: 09.11.2015) </ref> Piisavalt usaldusväärse pikkusega mõõtmiste aegread on seega Tõravere ja Tiirikoja kohta. Need on ka ühed pikematest vaatlusridadest Põhja-Euroopas. Ülejäänud paikade kiirgusrežiimi leidmiseks tuleb kasutada empiirilisi valemeid. Hoolimata sellest, et Eesti on pindalalt väike, erinevad kiirgustingimused eri kohtades suuresti. Näiteks Tõravere jaam asub sisemaal, kus on kontinentaalne kliima. Tiirikoja jaam asub aga Peipsi järve lähedal, mis sealset kiirgusrežiimi tugevalt mõjutab. <ref name="TTK" /> |
|||
Hetkel mõõdetakse Eestis päikesekiirgust üheksas jaamas: Tartu-Tõravere, Tiirikoja, Tallinn-Harku, Pärnu, Vilsandi, Pakri, Narva-Jõesuu, Roomassaare ja Haapsalu. 14 jaama mõõdavad ka veel päikesepaiste kestust.<ref name="horisont"> Kallis, A. [http://www.horisont.ee/node/507 "Miks me mõõdame päikesekiirgust?"] Horisont 3/2008. Tallinn.</ref> Tõravere aktinomeetriajaam kuulub ülemaailmsesse päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade võrku BSRN (Baseline Surface Radiation Network, http://www.gewex.org/bsrn.html). |
|||
==Mõju inimestele== |
|||
Päikeselt saabuvatest kiirgusvahemikest mõjutab inimest enim [[Ultraviolettkiirgus|ultraviolettkiirguse]] piirkond. UV-kiirgus on vajalik [[D-vitamiin|D-vitamiini]] tekkimiseks. D-vitamiinil on oluline roll organismi kaltsiumiringes.<ref name="dvit"> Kull,M. [http://www.kliinikum.ee/attachments/article/118/D_vitamiinist_TA.pdf "D-vitamiinist"]. Tartu Ülikooli kliinikum. 2014. Tartu.</ref> Samas liiga suurtes [[Doos_(üldmõiste)|doosides]] kahjustab see inimeste tervist. UV-kiirguse jõudmist maapinnale takistab [[Osoonikiht|osoonikiht]], ilma milleta oleks elu Maal võimatu.<ref name="RI">[http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/kasulik-teada/paike/ "Päike ja UV-kiirgus"]. Riigi Ilmateenistus. (vaadatud: 09.11.2015)</ref> |
|||
UV-kiirguse ohtlik mõju väljendub enim nahapõletuste tekkega. Mõju hindamiseks kasutatakse [[UV-indeks|UV-indeksit]]. Indeksi väärtus sõltub kiirguse lainepikkusest, Päikese kõrgusest ja pilvisusest. Öösel on indeksi väärtus 0. Kui indeks on 6 või rohkem, tekib heleda nahaga inimestel (sh ka eestlastel) põletus 25 minutiga. Eestis on kõrgeim UV-indeksi väärtus olnud 8,6, mis mõõdeti Tõraveres 6. juulil 2008.<ref name="RI" /> <ref name="aastaraamat"> Kallis, A. "2008. aasta ilma meenutades". 2008. (lk 7)</ref> |
|||
--> |
|||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 12. juuni 2016, kell 18:37
Päikesekiirgus on Päikeselt lähtuv elektromagnetlainete ja aineosakeste voog. [1] Päikesekiirguse voog mõjutab tugevasti elu Maal, sellest sõltub atmosfääri soojenemine ja jahtumine, atmosfääri püsivus, vee aurumine ja kondensatsioon, soojusenergia olemasolu ja üldisemalt Maa kliima. Suurem osa päikesekiirgusest hajub maailmaruumis laiali. Maani jõuab vaid pool miljardikku kogu kiirgusest ehk 5,4 x 1012 teradžauli aastas.[2] Maa keskmisel kaugusel Päikesest Maa atmosfääri ülapiirile päikesekiirtega risti olevale pinnaühikule langevat kiirgusvoo hulka nimetatakse solaarkonstandiks. Solaarkonstandi väärtus muutub Päikese 11-aastase tsükli kestel vahemikus 1361-1362 W/m^2. Atmosfääriväline päikesekiirguse spekter on ligikaudu võrdne absoluutselt musta keha kiirgusega temperatuuril 5800 K. [1]
Päikesekiirgus maapinnal
Läbi atmosfääri maapinnani jõudva päikesekiirguse voog sõltub laiuskraadist, aastaajast ja kellaajast.[3] Atmosfääri läbides osa kiirgust neeldub või hajub tagasi maailmaruumi, sest õhu molekulid, aerosooli osakesed ja veepiisad pilvedes neelavad ja hajutavad kiirgust. [2] [4] Nii on maapinnani jõudev kiirgusvoog väiksem kui atmosfääri ülapiirile saabuv ja selle spektraalne koostis on muutunud. Teadusharu, mis uurib päikesekiirguse intensiivsust ja spektraalset koostist ning selle levi atmosfääris, hüdrosfääris ja taimkattes ning päikesekiirguse peegeldumist aluspinnalt, on aktinomeetria. Aktinomeetrias eristatakse nelja olulist kiirgusvoogu: otsekiirgus, hajuskiirgus, summaarne kiirgus ja peegeldunud kiirgus.
Otsekiirgus
Otsekiirgus on see osa päikesekiirgusest, mis jõuab päikeseketta suunast maapinnale praktiliselt paralleelsete kiirte kimbuna. Otsekiirgust mõõdetakse kiirtega risti asetseval pinnal. Otsekiirguse voog sõltub mitmest faktorist:
- Maa ja Päikese vahelisest kaugusest;
- päikese suunas pilvede olemasolust ja läbipaistvusest - paksematest pilvedest nagu rünkpilved ja kihtpilved päikesekiirgus ilma hajumata läbi ei jõua;
- atmosfääri läbipaistvusest, mida mõjutavad lisaks õhu püsikomponentidele kõige rohkem veeauru ja aerosooli hulk atmosfääris;
- päikese seniitkaugusest, sest sellest oleneb päikesekiirte tee pikkus atmosfääris.
Otsekiirguse voog muutub suurtes piirides. Selgelt tulevad välja ööpäevane ja aastane käik. Väiksematel laiuskraadidel sisaldab atmosfäär rohkem veeauru ja lisandeid kui suurematel laiustel, seega on otsekiirguse maksimaalne voog suurematel laiuskraadidel suurem.
Eestis jäävad otsekiirguse kuusummad vahemikku 50 kuni 600 MJ/m2.[1][2]
Hajuskiirgus
Hajuskiirgus on see osa päikesekiirgusest, mis pärast hajumist õhu molekulidel, aerosoolil, veeaurul ja pilvedes jõuab maapinnale kõikvõimalikest suundadest. Hajuskiirguse voogu mõjutab lisaks päikese seniitkaugusele kõige rohkem see, kui suur osa taevasfäärist on kaetud pilvedega, kuidas pilved paiknevad päikese suhtes ning kui paksud on pilved. Selge taeva korral kujundab hajuskiirguse voo päikese seniitkaugus ning veeauru ja aerosooli hulk atmosfääris. Hajuskiirguses on lühema lainepikkusega kiirguse osakaal suurem kui otsekiirguses. Hajuskiirguse puhul on oluline osa ka lumikattel. Viimase olemasolul suureneb maapinnale langenud kiirguse tagasipeegeldumine, mis omakorda hajub atmosfääris tagasi maa suunas ja suurendab nii hajuskiirguse hulka.
Hajuskiirguse kuusummad Eestis on vahemikus 20 kuni 300 MJ/m2.[1]
Summaarne kiirgus
Summaarne kiirgus on horisontaalsele pinnale langeva otsekiirguse ja hajuskiirguse summa. Otsekiirguse ja hajuskiirguse osa summaarses kiirguses sõltub tugevasti päikese kõrgusest, pilvede hulgast ning liigist ja atmosfääri läbipaistvusest. Summaarse kiirguse voog sõltub samadest teguritest kui ta komponendid. Osa sõltuvusi on aga nõrgemad, sest mõju otse- ja hajuskiirgusele on vastupidine (pilvisus, atmosfääri läbipaistvus). Summaarse kiirguse spektraalne koostis sõltub otse- ja hajuskiirguse spektraalsest koostisest ja nende voogude suhtest.[2]
Eestis on summaarse kiirguse keskmised kuusummad vahemikus 20 kuni 630 MJ/m2.[1] Hea atmosfääri läbipaistvuse, suure päikese kõrguse ja sobiva pilvede paigutuse korral võib summaarse kiirguse vootiheduse hetkväärtus ületada solaarkonstanti.
Peegeldunud kiirgus
Osa maapinnale langenud kiirgusest peegeldub tagasi atmosfääri. Kuivõrd maapind ei ole kunagi peegelsile vaid on kare, konarlik ja/või kaetud taimedega, siis peegeldub maapinnale langenud kiirgus difuusselt kõikvõimalikesse suundadesse. Maapinnalt peegeldumist iseloomustab albeedoga, s.o. kogu kõikvõimalikesse suundadesse peegeldunud voo suhe summaarse kiirguse voogu. [2]
Mõõtmine
Aktinomeetrias käsitletakse enamasti kiirgustingimusi horisontaalsel pinnal. Sõltuvalt kiirguse lainepikkusest jaotatakse see lühi- ja pikalaineliseks kiirguseks. Kui kiirguse lainepikkus jääb vahemikku 0,2–4,0 µm, loetakse see lühilaineliseks. Pikalaineliseks piirkonnaks on 4–100 µm. Päikesekiirgus on 99% ulatuses lühilaineline. Päeval on kogu lühilaineline kiirgus kas Päikeselt saabuv või atmosfääris ja maapinnal hajunud päikesekiirgus. Pikalainelises kiirguses domineerib maapinna ja atmosfääri omakiirgus. Otsest kiirgust mõõdetakse aktinomeetriga. Summaarset ja peegeldunud kiirgust mõõdetakse püranomeetritega. Hajuskiirgust mõõdetakse püranomeetriga, millel on otsene kiirgus varjutatud kas variringiga või kellamehhanismiga liigutatava varikettaga. [2]
Ajalugu
Päikesekiirguse olemuse vastu hakati huvi tundma 17. sajandil, kui Galileo uuris Päikese plekke ja Newton avastas valguse spektraalse iseloomu. Esimese aktinomeetri valmistas 19. sajandil inglise astronoom John Herschel. See kujutas endast suurt ja tundlikku termomeetrit, millega sai määrata kindlal ajaperioodil termomeetri poolt neelatud kiirguse soojushulga. [2]
Mõõtmine Eestis
Eestis on päikesekiirgust mõõdetud juba ligi 80 aastat. Esialgu olid mõõtmised küll episoodilised ja puudulikud. Korrapäraste ja pidevate mõõtmiste algus jääb 20. sajandi keskpaika, mil kiirgust hakati mõõtma Tartu aktinomeetriajaamas (alates 01.10.1965 Tõraveres) ja pisut hiljem ka Tiirikoja järvejaamas. 1953–1964 toimusid mõõtmised ka Kuusiku meteoroloogiajaamas ja Tooma soojaamas.[5] Piisavalt usaldusväärse pikkusega mõõtmiste aegread on seega Tõravere ja Tiirikoja kohta. Need on ka ühed pikematest vaatlusridadest Põhja-Euroopas. Ülejäänud paikade kiirgusrežiimi leidmiseks tuleb kasutada empiirilisi valemeid. Hoolimata sellest, et Eesti on pindalalt väike, erinevad kiirgustingimused eri kohtades suuresti. Näiteks Tõravere jaam asub sisemaal kaugel suurtest veekogudest, aga Tiirikoja jaam on Peipsi järve lähedal, mis sealset kiirgusrežiimi tugevalt mõjutab. [1]
Hetkel mõõdetakse Eestis päikesekiirgust üheksas jaamas: Tartu-Tõravere, Tiirikoja, Tallinn-Harku, Pärnu, Vilsandi, Pakri, Narva-Jõesuu, Roomassaare ja Haapsalu. 14 jaama mõõdavad ka veel päikesepaiste kestust.[6] Tõravere aktinomeetriajaam kuulub ülemaailmsesse päikesekiirguse mõõtmise baasjaamade võrku BSRN (Baseline Surface Radiation Network, http://www.gewex.org/bsrn.html).
Mõju inimestele
Päikeselt saabuvatest kiirgusvahemikest mõjutab inimest otseselt enim ultraviolettkiirguse piirkond. UV-kiirgus on vajalik D-vitamiini tekkimiseks. D-vitamiinil on oluline roll organismi kaltsiumiringes.[7] Samas liiga suurtes doosides kahjustab see inimeste tervist. UV-kiirguse jõudmist maapinnale takistab osoonikiht, ilma milleta oleks elu Maal võimatu.[8]
UV-kiirguse ohtlik mõju väljendub enim nahapõletuste tekkes. Mõju hindamiseks kasutatakse UV-indeksit. Indeksi väärtus sõltub kiirguse lainepikkusest, päikese kõrgusest ja pilvisusest. Öösel on indeksi väärtus 0. Kui indeks on 6 või rohkem, tekib heleda nahaga inimestel (sh ka eestlastel) põletus 25 minutiga. Eestis on kõrgeim UV-indeksi väärtus olnud 8,6, mis mõõdeti Tõraveres 6. juulil 2008.[8] [9]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Eensaar, A. [http://eprints.tktk.ee/128/2/paikesekiirgus/pike_maa_energiaallikana.html, "Päikesekiirgus atmosfääris"]. Tallinna Tehnikakõrgkool. 2012. (vaadatud: 09.11.2015)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Russak, V., Kallis, A. [http://www.ilmateenistus.ee/wp-content/uploads/2013/01/eesti_kiirguskliima_teatmik.pdf "Eesti kiirguskliima teatmik"]. Tallinn. 2013.
- ↑ Post, P. [http://ael.physic.ut.ee/KF.Private/Piia.Post/meteo/Kiirgusseadused.PDF "Kiirguslikud protsessid atmosfääris"]. Materjalid üldmeteoroloogia kursuse jaoks.
- ↑ Russell, R. [http://www.windows2universe.org/sun/spectrum/multispectral_sun_overview.html "The Multispectral Sun"]. 2007. (vaadatud: 09.11.2015)
- ↑ [http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/mootetehnika/mootmised-maapinnal/paikesekiirgus/ Mõõtmised maapinnal]. Riigi ilmateenistus. (vaadatud: 09.11.2015)
- ↑ Kallis, A. "Miks me mõõdame päikesekiirgust?" Horisont 3/2008. Tallinn.
- ↑ Kull, M. [http://www.kliinikum.ee/attachments/article/118/D_vitamiinist_TA.pdf "D-vitamiinist"]. Tartu Ülikooli kliinikum. 2014. Tartu.
- ↑ 8,0 8,1 [http://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/kasulik-teada/paike/ "Päike ja UV-kiirgus"]. Riigi Ilmateenistus. (vaadatud: 09.11.2015)
- ↑ Kallis, A. "2008. aasta ilma meenutades". 2008. (lk 7)