Uuspütagoorlus

Uuspütagoorlus oli hellenistliku filosoofia koolkond, milles taaselustati Pythagorase õpetus platonismi alusel.

Uuspütagoorlus tekkis 1. sajandil e.m.a Aleksandrias, kui sealsed õpetlased püüdsid taastada pütagoorlikku filosoofiat ja sellele lisada populaarseks muutunult orfilis-dionüüsliku kultuse osi. Uuspütagoorluse kõrgaeg oli 1.-2. s m.a.j.

Kui pütagoorlus oli filosoofiline koolkond (hääbus 4 s e.m.a), siis uuspütagoorlus oli religioosne sekti või ordu. Uuspütagoorlust toetasid Rooma õpetlane ja Cicero sõber Nigidius Figulus ja Vatinius.

Ehtsa pütagoorluse sildi all tekkis laiaulatuslik kirjandus (teada on u 90 teost 50-lt autorilt). Silmapaistvamaks peeti Archytast, kellest teatakse vaid nime.

Uuspütagoorluse levik hoogustus 1. s teisel poolel m.a.j. Seda propageeriti nii kirjutistes kui suuliselt Moderatose ja Apollonios Tyanast. Hilisematest autoritest on teada 150 a m.a.j tegutsenud Nikomachos Gerasast, kelle osalt säilinud teosed on peamised allikad uuspütagoorluse tundmaõppimisel.

Uuspütagoorluse õpetuses püüti pütagoorlikku arvuõpetust ühendada platonistliku, stoa ja peripateetikute õpetuste osadega. Sellist ühendamist nimetatakse eklektikaks. Arv samastati platonliku ideega. Erinevalt Platonist, ei olele arvu idee enam iseseisvalt, vaid jumaluse mõttena. Uuspütagoorluse õpetuses oli monoteismi ja (suuremalt jaolt) panteismi suund. Jumal on kõiksushing, mis laotab end läbi kogu maailma. Hinge peeti surematuks, kuid hingede rändamisest (nagu pütagoorluses) enam ei kirjutata.

Käitumisõpetus rajati religiooni alusele, lisati stoitsismi ja peripateetika osad. Eeskujuks oli Jumala teenimine, mis oli seotud rahvapärase kultusega. Filosoof oli jumala prohvet ning filosoofia samastus religiooniga. Kõlbluses toonitati vooruslikku puhtust, mis on saavutatav askeesi abil (tuli loobuda lihast, veinist, abielust, vannetest). Tasuks olid prohvetlikud võimed ja võluoskused. Ranged eeskirjad valitsesid uuspütagoorlaste vennaskondades, kus oli ka ühisvara ja lugu peeti ennustuse kunstist.

Plutarchos (48-125) oli platonistlik uuspütagoorlane, kes püüdis platonismi uuspütagoorlikult tõlgendada. See tähendab esikohal olid religoosed ja eetilistest huvid. Ta ühendas platonismi alusele pütagoorlike, peripateetikute ja stoa õpetuste osi. Vastandas platonliku jumala mitte mateeriale nagu Platon, vaid halvale maailmahingele (kõige kurja alus). Käitumisõpetuses ta ei kehtestanud uuspütagoorlike rangeid nõudeid.

Numenios Apameast (160 m.a.j) oli uuspütagoorlik juudi filosoof. Ühendas arvuõpetuse Philoni ja kristliku gnostitsismiga, millest tekkis religioosne sünkretism (ideoloogia?). Sarnast suunda esindas ka 2. s lõpul m.a.j kristliku rahvausundi vastu võidelnud Hermes Trismegistos.