Näärivana

Näärivana (vene keeles Дед Мороз 'Külmataat') oli Nõukogude Liidus aastavahetuse rituaalne kingitooja, kes asendas jõuluvana. Näärivanaga püüdis Nõukogude võim jõulude kui usupüha tähistamist välja juurida ja nääride tähistamisega asendada.

Näärivana on enamasti prillide ja pika valge habemega vana mees, kes kannab punaseid rõivad, sh maani ulatuvat mantlit ja pikka punast mütsi, mis on valgete ääristega. Ta saabub traditsiooniliselt kodudesse, lasteaedadesse, koolidesse, ametiasutustesse jne kinke tooma 31. detsembril, kasutades liiklusvahendiks põhjapõdrarakendit või sõidab saanil, mida veavad hobused. Kuna nääripidusid peetakse sageli ka muudel kuupäevadel kui 31. detsembril, siis võib näärivanasid kohata ka juba nädal või paar enne aastavahetust.

Kingitused on näärivanal kaasas suure kotiga, vööl võib olla ka vits. Kingitusi jagab ta nimeliselt kunstilise etteaste alusel, enamasti loetakse näärivanale luuletusi, aga ka lauldakse või tehakse vaatemängulisi kehalisi harjutusi. Vits on näärivanal kaasas pahade laste karistamiseks, kuigi seda peaaegu kunagi ei juhtu.

Näärivana käib kinke jagamas üksi, päkapikud nääriõhtul kinkide toomisega ei tegele. Nõukogude ajal käis näärivanaga abiliseks kaasas Lumehelbeke (Снегурочка).

Eestis eelistatakse tänapäeval näärivanale ja nääripeole jõuluvana ja jõulupidusid. Venemaal on aga endiselt näärivana.

Näärivana tänapäevane kanooniline kuju pärineb 1930. aastate Nõukogude Liidust. Algselt oli Дед Мороз aga samasugune isikustatud loodusjõud nagu ka eestikeelseis muistendeis esinev Külmataat.