Majanduspoliitika

Majanduspoliitika on üks osa ühiskonnapoliitikast ja omab kahest olemust:

1) ükskord võib olla tegemist abinõudega välis-, sise-, kaitse-, tervishoiu-, kultuuri-, õiguspoliitikas jne, millel otsest majanduslikku mõju alati ei olegi;

2) teinekord on majanduslik mõju otsene.

Majanduspoliitika võib olla suunatud sõltuvalt ajast ja ruumist:

1) territooriumile;

2) rahvamajanduse osale, näiteks ühele sektorile, nende alljaotustele;

3) ressursside liigile;

4) infrastruktuurilistele funktsoonidele.

Majanduspoliitika jaguneb:

1) Korrapollitika

2) Struktuuripoliitika

3) Protsessipoliitika

Põhimõtteliselt võib liigitada majanduspoliitika kandjad kahte ossa:

1) Otsustusinstitutsioonid

2) Mõjuinstitutsioonid

Majanduspoliitika kandjate vastastikkuseid suhteid iseloomustavad nende omavahelised sidemed ja koostöö, mis rajanevad: kontrollil; sõltumatusel; koordineerimisel.

Makromajanduspoliitilised eesmärgid on laialdaselt aksepteeritud kogu maailmas. Nendeks on:

1) elustandardi kasv;

2) täistööhõive tööealise elenikkonna hulgas;

3) stabiilsed hinnad;

4) madal inflatsioon.

Majanduspoliitika vahendid on liigitatud vastavalt riikliku sekkumise määrale valitsuse käitumise erinevate stiilide puhul põhimõtteliselt järgnevalt:

1) Kõrvalehoidev;

2) Apelleeriv;

3) Tasakaalustav;

4) Illustreeriv;

5) Stimuleeriv;

6) Otsustav;

7) Osalev;

8) Ettekirjutav;

9) Direktiivselt planeeriv.