Erinevus lehekülje "Isomorfismiprobleem" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
 
[[Frank Harary]] <ref> Frank Harary. 1969. Graph Theory. ''Addison-Wesley''. </ref> järgi on isomorfismiprobleem lahendatav globaalinvariantide (polünoomid, spektrid jt) täieliku süsteemi baasil. S. Locke (http://www.math.fau.edu/locke/isotest) leiab, et isomorfismi testimiseks sobivad hästi kahendsüsteemis esitatud ülipikad 3-kuup-koodid. [[Aleksandr Zõkov|A. Zõkov]] <ref> A. Зыков. 1987. Основы теории графов. ''Наука'' </ref> on arvamusel, et see on lahendatav graafi tihedust, tsükleid, klikke jne iseloomustavate lokaalsete invariantide baasil.
 
Samas on isomorfismi mõiste ise sama hajuvaks muutunud nagu on juhtunud [[struktuur]]i mõistega. Klassikaliselt on isomorfism defineeritud kui '''''”bijektsioon, mis säilitab naabrused”'''''. [[Hassler Whitney]] ([[1907 – 1989]]) leidis juba [[1932]]. aastal, et „range isomorfism“ on '''''”bijektsioon, mis säilitab naabrused + veel midagi”''''' <ref> H. Whitney. 1932. 2-isomorphic graphs. - ''Proc. Of American Mathematical Society, 30, 245-255'' </ref>. [[Ülo Kaasik]] defineerib: '''''”bijektsioon, mis säilitab struktuuri”''''', mis on täiesti arusaadav, kuigi ta ei ole struktuuri määratlenud. Peale selle on isomorfism seotud ka struktuursete ekvivalentsusklasside ehk ''orbiitidega''..
 
==Isomorfismiklassid ja kanooniline esitus==
563

muudatust

Navigeerimismenüü