Jean-Philippe Rameau

Jean-Philippe Rameau. Autor Joseph Aved (1728)

Jean-Philippe Rameau [žaanfil'ipp ram'oo; prantsuse hääldus: [ʒɑ̃filip ʁaˈmo]] (25. september 1683 Dijon – 12. september 1764) oli üks tähtsamaid barokiajastu prantsuse heliloojaid ja muusikateoreetikuid.

Rameau oli Jean-Baptiste Lully järel prantsuse ooperi tähtsaim esindaja. François Couperini kõrval oli ta oma aja juhtiv prantsuse klavessiinimuusika looja.

Rameau noorusajast on teada väga vähe. Alles 1720. aastatel kogus ta kuulsust peamise muusikateoreetikuna oma Harmoonia Uurimusega (1722). 50-aastaselt pani aluse oma ooperikarjäärile. Just ooperitest tema looming suures osas koosnebki. Rameau esimene ooper, "Hippolyte ja Aricie" (1733), põhjustas rohkelt ärevust ja sai oma uudse harmooniakasutuse eest Lully komponeerimisstiili austajatelt tugevat kriitikat. Sellele vaatamata sai Rameau peagi üldtuntuks ning tunnustatuks. Varsti sattus ta uudse stiili kehtestamise tõttu itaalia ooperi pooldajate rünnaku alla.

18. sajandi lõpuks oli Rameau muusika moest läinud ning alles 20. sajandil hakati tõsiselt selle taaselustamisesse panustama. Tänapäeval hinnatakse Rameaud taas ning aina sagedamini esitatakse ja lindistatakse tema teoseid.

Elulugu

Rameau elu detailid on hägused. Eriti esimesest 40 aastast enne Pariisi kolimist ei teata palju. Rameau oli salatsev mees, isegi ta abikaasa ei teadnud tema varasest noorusest midagi. See seletab ka vastava biograafilise informatsiooni nappust.

Noorusaastad (1683-1732)

Jean-Philippe Rameau sündis 25. septembril 1683 ning ristiti samal päeval. Tema isa, Jean, töötas mitmetes Dijoni linna ümber asuvates kirikutes organistina. Ta ema, Claudine Demartinécourt, oli notari tütar. Neil oli kokku 11 last (viis tüdrukut ja kuus poissi), kellest Jean-Philippe oli seitsmes. Talle õpetati muusikat enne, kui ta õppis lugema ja kirjutama. Oma hariduse sai ta Godransi jesuiitide koolist, kuid ta ei olnud hea õpilane. Ta segas pidevalt tunde oma laulmisega, mis tõestabki, et tema kirg ooperi vastu sai alguse juba 12aastasena. Kuigi algselt loodeti, et ta hakkab õigusteadust õppima, otsustas Rameau siiski muusikuks saada. Isa saatis ta Itaaliasse, kus ta lühikest aega Milanis peatus. Tagasiteel töötas ta viiuldajana reisiseltskondades ja ka organistina provintsikatedraalides. Seejärel kolis ta esimest korda Pariisi. Seal ta avaldaski oma kõige varasema teoste kogumiku (1706): klavessiinipalad, mis moodustavad esimese raamatu seeriast Pièces de clavecin. Nendes teostes on tunda tema sõbra, Louis Marchandi mõjutusi. 1709. aastal kolis Rameau tagasi Dijoni, et võtta üle isa töö organistina peakirikus. Leping kestis küll kuus aastat, kuid Rameau lahkus enne selle perioodi täitumist ning jätkas sarnast tööd Lyonis ja Clermontis. Sellel ajal kirjutas ta motette kirikus esitamiseks ja vaimulikke kantaate. 1722. aastal ta pöördus paremat elu otsides tagasi Pariisi ning avaldas oma tähtsaima muusikateoreetilise töö, Traité de l'harmonie (Harmoonia traktaat). Sellega saavutas ta peagi hea maine ning peagi avaldas trükis ka teise teose, Nouveau système de musique théorique (Uus muusikateooria süsteem). 1724. ja 1729. aastal kirjutas ta veel kaks klavessiinipalade kogumikku. Oma esimesed katselised sammud kontsertmuusika kirjutamises tegi ta, kui kirjanik Alexis Piron palus tal oma populaarsetele komöödiatele laule kirjutada. Sellele järgnes neli koostööprojekti. Esimene tükk oli L'endriague (1723), millest kahjuks muusikapalasid säilinud ei ole. 25.veebruaril 1726. aastal abiellus Rameau 19aastase Marie-Louise Mangotiga, kes pärines ühest Lyoni muusikute perekonnast ning oli hea laulja ja instrumentalist. Neil oli neli last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, ja väidetavalt oli neil õnnelik abielu. Vaatamata oma muusikateoreetiku kuulsusele oli Rameaul raske leida organisti töökohta Pariisis.

Hilisem elu

Alles 50aastaselt otsustas Rameau end siduda ooperite loomisega, millega ta tegelikult enamiku oma kuulsusest hiljem saavutaski. Ta oli juba palunud Houdar de la Mottel 1727. aastal kirjutada libreto, kuid sellest koostööst ei tulnud midagi välja. Lõpuks soovis ta proovida kätt lüürilise ooperi loomises peale Montéclairi Jephté kuulmist 1732. aastal. Rameau ,,Hippolyte et Aricie" esietendus Académie Royale de Musiques 1733. aasta 1. oktoobril. See sai kohe tuntuks olulisima prantsuse ooperina, mis on loodud peale Lully surma, kuid publik jagunes kahte kaheldes, kas selline asi on hea või mitte. Mõned inimesed, näiteks helilooja André Campra, olid hämmastunud selle ooperi uudsusest ning originaalsusest. Teised leidsid, et Rameau leiutatud harmooniad on kokkusobimatud ja arvasid, et see teos on rünnak Prantsuse muusikatraditsiooni vastu. Lully ja Rameau pooldajad võitlesid ajakirjanduses selle küsimuse üle veel aastakümne lõpuni.